Kuuldused puitmajatootmise surmast on tugevasti liialdatud

Jääb mulje, et kahjuks nähakse võimuladvikus riigi peamise konkurendina kohalikku erasektorit. Sellised kramplikud rumalused nagu riiklikud üürimajad või praamiliinide riigistamine ei arenda majandust ega tee konkreetse teenuse pakkumise juures midagi paremaks või odavamaks. Selle tagant kumab hoopis soov kellelegi ettevõtjatest ära teha, linte lõigata ning lühiajalises perspektiivis valijate hääli koguda. Eesti tegelikud konkurendid nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes on eelkõige ülejäänud Euroopa Liidu riigid. Et nendest edukam olla, peab riik looma hea sotsiaalse ning konkurentsivõimelise majanduskeskkonna, mis oleks võrdselt atraktiivne nii kohalikele ettevõtjatele kui ka välisinvestoritele.

Mõistagi võiks piiri taga senisest rohkem rääkida Eestist mitte ainult kui edukast IT-riigist, vaid ka kui tublist puidu väärindajast. Siin ei ole midagi varjata ega vassida, sest terve puidutoodete tootmise sektor on meil tugev ning õigete otsustega jääb see kindlasti selliseks ka edaspidi.

Tänasesse keerulisse olukorda on meid tüürinud mitu halba asjaolu ning lahendamata probleemi korraga.

Tõõjõuprobleem on suurim

Kõige suurem probleem on see, et riigis ei ole enam potentsiaalseid töötajaid. Väidan, et töötutest umbes pooled ei soovi üldse tööle asuda ja ülejäänud juba töötavad mitteametlikult. Riik peaks pikas perspektiivis kindlasti tõstma kutseõppe mainet ja muutma suhtumist, et kutsekoolis õppiv noor on rumal ja klassi jagu teistest madalam. 

Tahtmine probleemi lahendada on sõnades suur, aga tegudes see välja ei paista.

Näiteks võiks riik riigigümnaasiumite ehitamise asemel kasutada efektiivsemalt pea igas maakonnas olemas olevaid uhkeid ja kaasaegseid kutseõppekeskusi ning suunata kutsekeskhariduse ja gümnaasiumihariduse õppurid samadesse ruumidesse ning samade õpetajate käe alla. Koolisüsteemi muutused teatavasti tööjõumuredele kiiret leevendust ei too.

Paratamatult peaks Eestis teadlikult lubama ühiskonnas ebapopulaarset lahendust ehk välistööjõu kasutamist. Tegelikult on ka praegu ehitusturul rendifirmade kaudu välismaalt tulnud ajutist tööjõudu päris palju. See süsteem töötab ettevõtete jaoks küllaltki efektiivselt, aga riigi seisukohalt on olukord üsna absurdne, kuna ühtegi tööjõumaksu riigikassasse ei laeku. Oleks mõistlik see raha Eestisse jätta, lubades juba ametis olevatel võõrtöötajatel riigis ametlikult tööle asuda.