Kuuldused puitmajatootmise surmast on tugevasti liialdatud

Äripäeva 8. juuni artiklis tõstatatud probleeme ei saa eitada, kuid üksiku ettevõtte saneerimise näitel kogu puitmajatootmisele hingekella lüüa ei ole põhjust. Vastab tõele, et sisendhindade märgatav kasv ning muutused valuutakurssides ja kvaliteetse tööjõu saadavuses on hakanud pitsitama ka puitmajatootjaid. Samuti ei saa mööda minna tõsiasjast, et ärikultuur on muutunud ka Põhjamaades. Enam ei ole haruldane, et ehitusnõupidamistele võetakse kohe algusest kaasa juristid või siis mure puhul ei pöördu klient otse majatootja poole, vaid saadab advokaadi vahendusel kurja ja raskeid süüdistusi täis kirja.

Kõik see on teinud äriajamise raskemaks ning kasvavate müügitulemuste saavutamiseks tuleb järjest enam toodet arendada ja oma tegevust nutikamaks muuta. Tihti sellest üksi aga ei piisa ning siin oleks abi ka riiklikest otsustest. Poliitikud armastavad rõhutada, et Eestil on ette näidata suur puitmajatootjate ekspordi edulugu, ent samal ajal keeratakse kaupadele juurde aktsiisi või tõstetakse teisi makse. Võiks mõelda, kas on ikka arukas arenevat majandust sääraselt pitsitada. Mõistlik oleks teha ka ettevõtlust soosivaid otsuseid ning hoiduda lauslollustest.

Jääb mulje, et kahjuks nähakse võimuladvikus riigi peamise konkurendina kohalikku erasektorit. Sellised kramplikud rumalused nagu riiklikud üürimajad või praamiliinide riigistamine ei arenda majandust ega tee konkreetse teenuse pakkumise juures midagi paremaks või odavamaks. Selle tagant kumab hoopis soov kellelegi ettevõtjatest ära teha, linte lõigata ning lühiajalises perspektiivis valijate hääli koguda. Eesti tegelikud konkurendid nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes on eelkõige ülejäänud Euroopa Liidu riigid. Et nendest edukam olla, peab riik looma hea sotsiaalse ning konkurentsivõimelise majanduskeskkonna, mis oleks võrdselt atraktiivne nii kohalikele ettevõtjatele kui ka välisinvestoritele.

Mõistagi võiks piiri taga senisest rohkem rääkida Eestist mitte ainult kui edukast IT-riigist, vaid ka kui tublist puidu väärindajast. Siin ei ole midagi varjata ega vassida, sest terve puidutoodete tootmise sektor on meil tugev ning õigete otsustega jääb see kindlasti selliseks ka edaspidi.

Tänasesse keerulisse olukorda on meid tüürinud mitu halba asjaolu ning lahendamata probleemi korraga.

Kõige suurem probleem on see, et riigis ei ole enam potentsiaalseid töötajaid. Väidan, et töötutest umbes pooled ei soovi üldse tööle asuda ja ülejäänud juba töötavad mitteametlikult. Riik peaks pikas perspektiivis kindlasti tõstma kutseõppe mainet ja muutma suhtumist, et kutsekoolis õppiv noor on rumal ja klassi jagu teistest madalam. 

Tahtmine probleemi lahendada on sõnades suur, aga tegudes see välja ei paista.

Näiteks võiks riik riigigümnaasiumite ehitamise asemel kasutada efektiivsemalt pea igas maakonnas olemas olevaid uhkeid ja kaasaegseid kutseõppekeskusi ning suunata kutsekeskhariduse ja gümnaasiumihariduse õppurid samadesse ruumidesse ning samade õpetajate käe alla. Koolisüsteemi muutused teatavasti tööjõumuredele kiiret leevendust ei too.

Paratamatult peaks Eestis teadlikult lubama ühiskonnas ebapopulaarset lahendust ehk välistööjõu kasutamist. Tegelikult on ka praegu ehitusturul rendifirmade kaudu välismaalt tulnud ajutist tööjõudu päris palju. See süsteem töötab ettevõtete jaoks küllaltki efektiivselt, aga riigi seisukohalt on olukord üsna absurdne, kuna ühtegi tööjõumaksu riigikassasse ei laeku. Oleks mõistlik see raha Eestisse jätta, lubades juba ametis olevatel võõrtöötajatel riigis ametlikult tööle asuda.

Ekspordiäris tegutsedes on riskid suured ning praegu on realiseerunud mitu negatiivset mõjutajat ühel ajal. Samas sunnib see olukord ettevõtjaid efektiivsemate lahenduste otsimisele. Üks võimalus raskes olukorras edukaks jääda on rakendada targemat tootmist ja automatiseerimist, sest kõrgete tööjõukuludega ei saa enam pakkuda odavat ja head. Tänaseni on Eesti puitmajatööstus teinud paindlikku ja keerulist rätsepatööd, mida on olnud üsna raske automatiseerida. Nüüd tuleb edu säilitamiseks otsustavad sammud astuda ja teha kahte asja korraga: arendada toodet universaalsemaks ja samas liikuda samm-sammult automatiseerimise suunas.

Õnneks vahelduvad ettevõtjate keerulised ajad parematega. Selge on see, et surve all saadakse tugevamaks, kuid ehk on riigil aeg teadvustada, et majanduses valitsev kuldaja rock’n’roll ei kesta üheski sektoris igavesti ning riigil on oma maksupoliitikaga selles alati arvestatav osa.

Autor: Sven Mats