3. juuli 2018
Jaga lugu:

Kaitsta tuleb võlausaldajaid, mitte võlglasi

Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kantsler Kristi Hunt.
Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kantsler Kristi Hunt.  Foto: Andras Kralla

Riigi ülesanne peaks olema kaitsta eelkõige võlausaldajaid, mitte muuta vastutustundetute võlgnike elu lihtsamaks, kirjutab kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koja kantsler Kristi Hunt.

Möödunud nädalal justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa) poolt välja käidud idee anda riiginõuded väljanõudmiseks maksu- ja tolliametile, et nõnda täitemenetlust võlglasele odavamaks muuta, näib õilis mõte, kuid kui uurida võlglaste käitumismustrit, siis tekib küsimus, miks kaitsta neid, kes teiste vastu hoolimatult käituvad ja oma võlgu ära ei maksa?

Ei ole mitte ühtegi takistust selleks, et siis kui võlgnik näeb, et ta ei saa nõuet kohe täita, suhtleks ta kohe ise võlausaldajaga ja püüaks leida kokkuleppeid. Sel juhul ei ole kohut ega kohtutäiturit üldse vaja. See on ideaalmaailm. Kohtutäiturid näevad aga oma töös hoopis midagi muud.

Justiitsministri avalduse tulemusena on alustatud keskustelu selle üle, et täiturite tasud on suured ja miks peab „vaene“ võlgnik veel kohtutäituri tasu maksma. Viimase küsimuse vastus seisneb selles, et kohtutäiturite süsteem on Eestis täielikult isemajandav, seda riik ei doteeri ning sellepärast peavad kohtutäituritasud katma kõik kulud. Mis on ka õiglane, sest inimene, kes on jäänud võlgu ja lasknud rahaasjad minna nii hapuks, et need lõpuks kohtutäituri kätte jõuavad, peab lõpuks hakkama vastutama.

Kohtutäituri tasude suuruse üle polemiseerides on oluline mõelda, millega me neid võrdleme. Riigikogu liikme palkadega võrreldes pole need suured, riigiametnike hüvedega võrreldes samuti mitte. Samas, tõsi, miinimumtunnitasuga võrdluses on nad muidugi suured. Taas tekib siin õigluse küsimus. Eriti arvestades, et mitte keegi ei sattu täitemenetlusse n-ö juhuslikult.

Kes vajab kaitset?

Võlgnikud on üldiselt agarad täituritega kohtuskäijad. Ikka selleks, et maksmisest lõpuks pääseda. Paljud on lausa uhked, kui õnnestub võlausaldajale ja täiturile n-ö müts pähe tõmmata ning võlad maksmata jättagi. Jätsin trahvi maksmata, lasen endale miinimumpalka maksta, kantisin kõik varad pruudi nimele ja nüüd olen puhas poiss – see on väga levinud elufilosoofia.

Kohtutäiturid kuulevad tihti ka võlgastelt süüdistusi, justkui oleks nemad süüdi inimese elu rikkumises ja võlgade pärast kiusamises. Üldiselt peetaksegi täitureid justkui kurjamiteks, kuigi tegelikult on võlasilmusesse sattumises süüdi ainult inimene ise. Täitemenetlus asub vaidluse lõpus ja selleni jõudmiseks on tavaliselt võlgade ümber kembeldud juba aastaid. Seega on võlgnikul olnud palju aega ja võimalusi oma kohustused vabatahtlikult täita. Õigupoolest on kogu täitemenetluse ja kohtutäituri tegevuse eesmärk ainult üks: et kohustus saaks võimalikult kiiresti täidetud ning lugu ükskord lõppeks.

Kindlasti peaks riik tegelema küsimusega, kuidas kaitsta võlausaldajate huve. Võlglase ümber levib küll kannataja oreool, kuid tegelikult on protsessis kannataja hoopis võlausaldaja, kes oma raha kättesaamise nimel peab aastaid protsessima ja võib-olla lõpuks ei saagi kogu võlga või üldse midagi kätte. Vaja oleks riiklikul tasemel tegeleda õigusloomeliste küsimustega, et Eestis ei oleks nii lihtne end varatuks muuta. Samuti on aeg lõpetada miinimumpalka saavate rikaste võlgnike elustiili idealiseerimine.

Autor: Kristi Hunt

Hetkel kuum Äripäevas

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt