Kui ma oleks kirikuinimene, meeldiks mulle mõte kuulumisest rikkasse kirikusse, kirjutab Äripäeva ajakirjanik Pille Ivask.
Ja seda sugugi mitte otsese omakasu pärast, vaid sellepärast, et targalt majandav kirik mõjuks jätkusuutlikuna ning saaks kogukonnale head teha.
Reedene Äripäev kirjutas, et kui Euroopas investeerib mitu kirikut aktsiatesse ja muudesse varaklassidesse, on meie kirikud konservatiivsed ja investeerivad eestlastele omaselt kinnisvarasse. Ja kui raha oleks, investeeriks ikka kinnisvarasse, nagu kinnitas roomakatoliku kiriku tegevjuht Bogdan Ljutjuk.
Samal ajal on meie lähiriikide kirikud enam kui progressiivsed: Rootsi, Soome ja Inglise kirikul on aktiivne ja tootlik investeerimisportfell. Inglise kirikusse kuulub suisa 35 eksperdist kuuluv investeerimisnõukogu, mille liikmed panevad pead kokku ja otsustavad, kuhu kiriku raha suunata. 30 aasta tootlus on Inglise kiriku portfellil pea 10%, kusjuures 2016. aastal kerkis see suisa 17,1%ni.
Raha pole palju vaja
Investor Toomas alustas oma investeerimisteed miljoni krooniga ehk veidi enam kui 60 000 euroga. Nüüdseks on portfelli väärtus kasvanud aga 312 000 euro suuruseks. Sealjuures ei ole tarvis alustada isegi nii suurtest summadest. Ma arvan, et meie suuremate kirikute rikkuse juures ei teeks alustuseks mõnekümne tuhande suurune investeering kirikute rahakotti ülemäära suurt auku. Samas pakub see targa paigutamise korral lihtsat võimalust tulu teenida.
Üksnes kinnisvaras kinni olemine mõjub kummaliselt. On arusaadav, et oma varasid tuleb hallata. Nii nagu kõigi varaklasside puhul, saab ka kinnisvara puhul rääkida riskidest, hinnalangusest, üürilepingute ärakukkumisest, võlgnevuste tekkimisest, ootamatust vajadusest midagi korda teha ja kõpitseda.
Seega soovitan kirikutel lähiriikide eeskujul luua endale kas või väike portfell. Kirikutel on paljude inimeste mõttemaailma üle väga suur mõju ning progressiivne eeskuju aitaks kaasa ka paljude inimeste majandusmõtlemise laienemisele. Rääkimata sellest, et kogutud tuludelt saaks renoveerida kirikuid.
Möödas on see aeg, kus religioon, vaesus ja vagadus käivad kokku – kõlbelist ja religioosset eluviisi võib juurutada ka siis, kui igal kuul jääb arvestatav kogus raha üle ning elu ei käi üksnes palgapäevast palgapäevani. Raha ja usk ei peaks üksteist välistama. Usuorganisatsioone peetakse teadupärast maailma rikkamateks.