Kas töötaja on kaugtööl või töökauge?

Kaugtööd peetakse normaalseks ja tõhusaks töövormiks. Seda kinnitavad nii tööandjad kui ka töövõtjad ning numbriliselt kasvab kaugtöötajate osakaal igal aastal. Samas tegeletakse endiselt meetodite, mõõdikute ja muude sisult kontrollimehhanismidega, mis kaugtööd ohjes hoiaksid.

Peegeldades enda, klientide ja tööle kandideerijate kaugtöökogemust, usun, et küsimus ei ole tegelikult töövormis, vaid taandub sügavamalt vastandusele: kaugtöö versus töökaugus. Nimelt on just töökaugus asi, milles kaugtöö tegijaid justkui alati kahtlustada saab. Tegelikult võib töökauge olla ka töötaja, kes hommikust õhtuni kontorilaua taga istub. Seega pole kaugtööga kaasnevate probleemide allikas kaugtöö kui vahend, vaid hoopis see, kuidas töötajad sellega ümber käivad.

Kaugtöö on tänapäeva maailmas paratamatu töövorm, millega tuleb harjuda ka umbusklikel ja varasema kogemuse baasilt kõrvetada saanutel. Harjumine on oluliselt lihtsam, kui muutuvad nii töötajate kui tööandjate hoiakud ja arusaam, et kaugtöö ei ole vaba päeva või puhkuse alternatiiv, vaid üks töövormidest. See loob tööjõukriisis ühiskonnas võimalusi leida ja hoida keskmisest motiveeritumaid ja lojaalsemaid töötajaid, kes on tänulikud, et saavad võimaluse olukordades, kus traditsiooniline töötegemine oleks keeruline. Olles töökohast kaugel, on see vastupidiselt levinud hirmudele võimalus olla töölähedane.

Küsimus ei ole seega kaugtöös või lähitöös, vaid töökauges ja töölähedases hoiakus – kus iganes oleme. Töösuhtes tulemuste ja protsessi hindamine on töösuhte loomulik osa, kuid kui murrame pead eraldi kaugtöö mõõdikute ja monitoorimisega või keelame kaugtöö ära hirmust kammitsetuna, peaksime hoopis mõtlema – kas õiged inimesed teevad ikka õiget tööd.