Kaugtööd peetakse normaalseks ja tõhusaks töövormiks. Seda kinnitavad nii tööandjad kui ka töövõtjad ning numbriliselt kasvab kaugtöötajate osakaal igal aastal. Samas tegeletakse endiselt meetodite, mõõdikute ja muude sisult kontrollimehhanismidega, mis kaugtööd ohjes hoiaksid.

Peegeldades enda, klientide ja tööle kandideerijate kaugtöökogemust, usun, et küsimus ei ole tegelikult töövormis, vaid taandub sügavamalt vastandusele: kaugtöö versus töökaugus. Nimelt on just töökaugus asi, milles kaugtöö tegijaid justkui alati kahtlustada saab. Tegelikult võib töökauge olla ka töötaja, kes hommikust õhtuni kontorilaua taga istub. Seega pole kaugtööga kaasnevate probleemide allikas kaugtöö kui vahend, vaid hoopis see, kuidas töötajad sellega ümber käivad.

Ilmselt nõustub minuga enamik tööandjaid, et kui inimene on motiveeritud, teeb tööd, mida oskab ja armastab, siis suudab ta selle sobitada pea igasuguse elurütmiga ja märkab ning kasutab võimalusi nii kontoris kui ka väljaspool ametlikku töökeskkonda. Oluliselt keerulisem on leida kontori- ja kodutöö tasakaalu nende töötajatega, kes ei näita ise initsiatiivi ja vajavad pidevat suunamist ja tuge.

Kuigi töökaugus on justkui negatiivne enda valitud hoiak töösse suhtumisel, võib just kaugtöö olla hea tööriist sellega võitlemisel. Töökaugus ei pruugi olla pelgalt huvipuudus või suutmatus oma tööga innuga tegeleda. Igal inimesel võib tulla elus ette olukordi, kus töölkäimine oma traditsioonilisel viisil on keeruline või suisa võimatu, olgu põhjuseks näiteks lähedase hooldamine, vajadus viibida teises linnas või midagi muud.

Kaugtöö võimaluse puudumine teeb need inimesed sunniviisiliselt töökaugeteks ja seda ilma ühegi halva kavatsuseta, sest küsimus pole motivatsioonis ega innukuses. Tööturult jääb seetõttu igal aastal eemale tuhandeid töövõimelisi inimesi. Seega on paljudel puhkudel kaugtöö võimaldamine töökauguse vähendamise meede.

Mis puudutab tulemuste mõõtmist, siis loomulikult on kaugtöö eelduseks teatud teemad ja projektid, ootused ja eesmärgid, tulemused ja pingutused, mis peavad fookuse hoidmiseks pidevalt silme ees olema ja mille edenemist on tähtis jälgida. Samas, kas neid kontoritööl siis pole tarvis?

Töötundide täisistumine on ilmselt üks ebameeldivamaid asju, mis nii tööandja kui ka töötajaga juhtuda saaks. Seega tuleb välja, et kui töö on tulemusele orienteeritud ja selle tegemise asukoht pole tähtis, siis pole mingit vahet, kas töötaja on kaug- või lähitööl.

Tegelikult pole ju ka vahet, kas ta töötab töölepinguga või mingis muus vormis, täiskoormusega või 10 tundi nädalas, kooli, laste või hobide kõrvalt. Sest eesmärgid, tulemused, protsess ja töö olemus tuleb kokku leppida iga töövormi puhul. Kui seda ei tehta, siis on enamik inimesi tavatöösuhtes justkui lubatult pisut laisemad ehk mõnel puhul võib öelda, et lähitöö soodustab töökaugust.

Juhul kui olukord on just selline, tasub kaugtööd töövormina soodustada, eriti kui on näha, et tulemused sellest paranevad ja töötajate motivatsioon kasvab.

Kaugtöö on tänapäeva maailmas paratamatu töövorm, millega tuleb harjuda ka umbusklikel ja varasema kogemuse baasilt kõrvetada saanutel. Harjumine on oluliselt lihtsam, kui muutuvad nii töötajate kui tööandjate hoiakud ja arusaam, et kaugtöö ei ole vaba päeva või puhkuse alternatiiv, vaid üks töövormidest. See loob tööjõukriisis ühiskonnas võimalusi leida ja hoida keskmisest motiveeritumaid ja lojaalsemaid töötajaid, kes on tänulikud, et saavad võimaluse olukordades, kus traditsiooniline töötegemine oleks keeruline. Olles töökohast kaugel, on see vastupidiselt levinud hirmudele võimalus olla töölähedane.

Küsimus ei ole seega kaugtöös või lähitöös, vaid töökauges ja töölähedases hoiakus – kus iganes oleme. Töösuhtes tulemuste ja protsessi hindamine on töösuhte loomulik osa, kuid kui murrame pead eraldi kaugtöö mõõdikute ja monitoorimisega või keelame kaugtöö ära hirmust kammitsetuna, peaksime hoopis mõtlema – kas õiged inimesed teevad ikka õiget tööd.