Aitab elatisvõlgnike poputamisest

Kui riigikogu 2015. aastal valitsusele riikliku elatisabifondi loomise kohustuse andis, tekkis paljudel elatisraha kättesaamisega kimpus olevatel üksikvanematel lootus. Eriti suhtelises või absoluutses vaesuses elavatel perekondadel, keda oli 2012. aastal vastavalt 41% ja 23% kõikidest üksikvanemaga leibkondadest ja kellele elatise kättesaamine eluliselt oluline on. Tundus, et lõpuks ometi mõisteti, kui oluline on toetada üht ühiskonna kõige nõrgemat gruppi: peresid, kus üks vanem keeldub elatisraha maksmisest või ei ole suuteline seda tegema.

Kuigi alimentidest ilma jäänud üksikvanematel on võimalik kohtu kaudu elatis sisse nõuda, jääb kohtutee ette võtmine tihtilugu tulemusetuks. Näiteks siis, kui võlgnikul on taskud täiesti tühjad. Teise grupi moodustavad tahtlikud kõrvalehiilijad. Nimelt on tulude ja vara varjamine rongavanemate tavapraktika, seda tehakse koostöös lähedaste ja isegi tööandjatega.

Lootusetult abitus ummikus, kus alimente kätte ei saada ja ühtki lahendust ei paista, oli 2016. aastal enam kui 8500 last, kes olid kokku ilma jäänud 14,6 miljonist eurost. Paraku ei kajasta ametlikud numbrid täielikult reaalsust, sest kohtu kaudu lapsele elatist nõuda on tihti liiga keeruline ja aeganõudev ning võib niigi mitme eest rabelevale lapsevanemale üle jõu käia.

Ilusast algatusest saati on omajagu vett merre voolanud, aga teekond üksikvanemate abistamiseni on olnud konarlik. Esialgne suurejooneline plaan luua elatisabifond, mis kõrvalehiilijate ja maksevõimetute asemel raha ise välja maksaks, vajus äratundmatuseni kängu. Nimelt nägi esialgne eelnõu ette, et fond alustab tööd 2016. aastal, avapauk lükkus aga aasta edasi. Kui 2017. aastal fond lõpuks tööle saadi, ei hakatud üksikvanematele maksma mitte minimaalset elatisabi (pool alampalgast ehk tollal 215 eurot kuus), nagu eelnõus kirjas oli, vaid hoopis 100eurost toetust. Ei ole kuidagiviisi õigustatav, et riik ei leia ressursse maksta täit elatismiinimumi, mistõttu alimentidest kõrvalehiilijate lapsed on ikka kehvemas seisus. (Olgu öeldud, et nagu viitas riigikohtu esimees Priit Pikamäegi, siis praegune elatismiinimumi arvestamine on täiesti ebamõistlik ning vajab hoopis komplekssemat lähenemist.)

Samamoodi on osutunud hambutuks elatisvõlgnike survestamine: nii kohtutäiturite kui ka last üksi ülal pidavate vanemate sõnul pole riigi survestusmeetoditest abi olnud ning enamik elatisvõlgnikest jätkavad oma võla kasvatamist. Juhi-, kalastus- ja muude lubade peatamine ei ole kuidagi enda eesmärki täitnud, potentsiaalselt toimivad meetmed aga kaovad eelnõudest nagu vesi sõelast ja kohtutäiturite hoovad ei tundu veel nii pea efektiivseteks laienevat.

Tuleb märkida, et elatisabi maksmata jätmise probleem on kahtlemata ka võrdõiguslikkuse küsimus. Statistika kohaselt koguni üheksa kümnest üksikvanemaga leibkonnast on üksikemaga leibkonnad. 2016. aasta seisuga on 95% elatisvõlglastest mehed. Üksikvanemaga leibkonnad elavad suurema tõenäosusega vaesuses. Eesti asetub oma 20% palgalõhega Euroopa Liidu esirinda. Niisiis ei puuduta elatisabi mitte vaid konkreetseid lapsi ja nende emasid, vaid maalib laiema pildi meie ühiskonna koherentsusest ja õiglusest. Ja praegune statistika meid paraku ei kaunista.

Kuid mida teha nende elatisvõlglastega, kes ükskõik mis põhjusel oma lapse hoolitsemise eest vastutust võtta ei suvatse? Miks mitte rakendada nad tööle ühiskonna heaks: näiteks eakatele appi nende igapäevastes toimetustes nagu poes käimine või lumerookimine, abi läheb tarvis erivajadustega inimestel, loomakaitseorganisatsioonidel, päästetöötajatel ja teistel.

Need elatisvõlglased, kellel rahalised vahendid tõepoolest puuduvad, saavad end rakendada ja ühiskonnale kasulikud olla, ning võlglased, kes tegelikke tulusid varjates oma lapse elatise maksmisest tahtlikult kõrvale hiilivad ja ka ühiskondlikult kasulikust tööst eemale hoiavad, saavad koheldud vastavalt karistusseadustikule.

Rakendades võlglastele ühiskondlikult kasuliku töö võimalust ning tasudes nende eest kogu miinimumelatise, anname paljudele lastele teistega võrdsema stardipositsiooni, vähendame majanduslikku ja soolist ebavõrdsust ning suuname abikäed sinna, kus neid vajatakse.