Ei tsensuurile, jah meediakirjaoskusele

Tegelikkuses on vaja hoopis tõsta Eesti auditooriumi meediakirjaoskust ja võimestada kohalikes akadeemiates töötavaid meediauurijaid. Pakun välja, et riikliku tsensuuriameti asemel võiksid Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja meediateadlased asutada erakondade poliittehnoloogiast sõltumatu mõttekoja, mis analüüsib erinevaid infosõja juhtumeid, nende rahastamist ja valgustab meediatarbijaid värsketest propagandailmingutest.

Seejuures olen veendunud, et propaganda vastu saab võidelda ainult vaktsineerimise põhimõttel: kui soovime, et Eesti teaberuum oleks immuunne mõjutustöö suhtes, siis vajab see antikehi ehk avatust propagandale. Tunne oma vaenlast, mitte ära võõrdu temast.

Proovides ehitada tsensuuriameti abil retoorilist vaikusemüüri idanaabri ja Eesti meediaruumide vahele võime luua kasvulava ebausule mitte ainult venekeelse elanikkonna seas, vaid ka praegustele valitsusvastastele, kes nõuavad aktiivselt sotsiaalmeedias valitsuserakonna poliitikute võlla tõmbamist.

Pentus-Rosimannus ja teised Eesti poliitikud võiksid hoopis mõelda, kes tegelikult toidab meediaruumi vihakõnega, kasutades selleks klassikalist infosõja takikat. Siinkohal ei saa näpuga näidata üksnes EKRE suunas, kes on avalikult tunnistanud trollimist ja „pehmet mõjutustööd“.

Nii on kutsunud endine peaminister Andrus Ansip KUKU raadio eetris üles tooma õlleaktsiisi tõstnud poliitikud rahva ette, justiitsminister Reinsalu saadab igal nädalal välja mõne pressiteate, kus soovitab karmistada karistusi, Indrek Tarand kasutab endiselt Toompea tõuklemist oma ohvriimago täiendamiseks, Kesknädala peatoimetaja soovitab „väärastunud reaalsuse vahetada alternatiivi vastu“ jne.

Sestap küsin – kas idanaaber peab üldse tegelema Eesti avaliku arvamuse kallutamisega ja viha õhutamisega, kui meie enda poliittehnoloogid nii hästi sellega ise hakkama saavad?