Jaga lugu:

Ei tsensuurile, jah meediakirjaoskusele

Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) esitles sel nädalal riigikogu väliskomisjonis raportit, milles soovitab muu hulgas luua „desinformatsiooni tuvastava ja sellega võitleva valitsusasutuse“.

Kuigi raportis on eesmärk üllalt sõnastatud, oleks sisuliselt tegemist tsensoriga nii kirjasõnas, sotsiaalmeedias kui ka tele-eetris, leiab Äripäeva ajakirjanik Allan Rajavee.

Äripäeva ajakirjanik Allan Rajavee.  Foto: Liis Treimann

Eesti meediasüsteem on aastaid püsinud eneseregulatsioonil. Praegu näib, et Pentus-Rosimannus soovib seda tasakaalu rahva vaimse kaitse nimel lõhkuma hakata. Reformierakonna poliitiku hinnangul ei tunne Eesti elanikud alati ära, kui neile kallutatud teavet ette söödetakse. Sestap teeb ta raportis kõige lihtsama ja banaalsema ettepaneku – keerame kinni.

Tundub, et Pentus-Rosimannus ja teised raporti koostajad ei mõista, kui ohtlik võib olla meediakanalite tegevuse piiramine ning seeläbi vaba sõna piiramine. Seda eriti luues uue riigiasutuse, mille kaudu võib riik sisuliselt hakata kujundama Eesti inforuumi, öeldes, mis on õige ja mis vale. Siinkohal on paslik küsida, kas rahva vaimse tervise kaitse egiidi all ei anta Moskvale konti pureda?

Tegelikkuses on vaja hoopis tõsta Eesti auditooriumi meediakirjaoskust ja võimestada kohalikes akadeemiates töötavaid meediauurijaid. Pakun välja, et riikliku tsensuuriameti asemel võiksid Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja meediateadlased asutada erakondade poliittehnoloogiast sõltumatu mõttekoja, mis analüüsib erinevaid infosõja juhtumeid, nende rahastamist ja valgustab meediatarbijaid värsketest propagandailmingutest.

Seejuures olen veendunud, et propaganda vastu saab võidelda ainult vaktsineerimise põhimõttel: kui soovime, et Eesti teaberuum oleks immuunne mõjutustöö suhtes, siis vajab see antikehi ehk avatust propagandale. Tunne oma vaenlast, mitte ära võõrdu temast.

Proovides ehitada tsensuuriameti abil retoorilist vaikusemüüri idanaabri ja Eesti meediaruumide vahele võime luua kasvulava ebausule mitte ainult venekeelse elanikkonna seas, vaid ka praegustele valitsusvastastele, kes nõuavad aktiivselt sotsiaalmeedias valitsuserakonna poliitikute võlla tõmbamist.

Pentus-Rosimannus ja teised Eesti poliitikud võiksid hoopis mõelda, kes tegelikult toidab meediaruumi vihakõnega, kasutades selleks klassikalist infosõja takikat. Siinkohal ei saa näpuga näidata üksnes EKRE suunas, kes on avalikult tunnistanud trollimist ja „pehmet mõjutustööd“.

Nii on kutsunud endine peaminister Andrus Ansip KUKU raadio eetris üles tooma õlleaktsiisi tõstnud poliitikud rahva ette, justiitsminister Reinsalu saadab igal nädalal välja mõne pressiteate, kus soovitab karmistada karistusi, Indrek Tarand kasutab endiselt Toompea tõuklemist oma ohvriimago täiendamiseks, Kesknädala peatoimetaja soovitab „väärastunud reaalsuse vahetada alternatiivi vastu“ jne.

Sestap küsin – kas idanaaber peab üldse tegelema Eesti avaliku arvamuse kallutamisega ja viha õhutamisega, kui meie enda poliittehnoloogid nii hästi sellega ise hakkama saavad?

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Hetkel kuum