Maksuamet, kus on intress?

Riigile laenu andmine pole iseenesest halb, kuid see peaks saama õiglaselt tasustatud. Nii toimib see enamikus laenuvõtja ja –andja vahelistes suhetes. Rahal on hind ja seda tasutakse makstava intressi kaudu. Tegelikkuses teab seda hästi ka maksuamet, kes hoiatab tulude deklareerijaid, et andmete ebakorrektse esitamise korral võivad nad saamata jäänud raha deklaratsiooni esitajalt hiljem sisse nõuda ning lisada sellele ka intressid.

Kui isik jääb võlgu riigile võlgu, nõutakse temalt intressi, mis võib eilset Äripäeva raadio hommikuprogrammi külastanud maksunõustaja Einar Rosina sõnul küündida 22 protsendini aastas. Tundub õiglane, kui riik tasuks tema kätte usaldatud enammakstud tulu eest intressi vähemalt sama määra ulatuses, mida ta eeldab oma võlgnikelt. Sõltumata sellest, millistel põhjustel jääb üks või teine osapool võlgu, laen on laen ja selle väljaandja peaks saama selle eest ka tasu.

Selline võrdsus maksuameti ja –maksja vahel tekitaks riigile sel aastal 22protsendilse intressi juures 31,02 miljonit eurot kulu, kuid oleks teisalt kindlasti motivaatoriks maksusüsteemi läbipaistvamaks muutmisel.

Praeguses süsteemis jääb maksumaksjale soovitada vaid üht. Ärge andke riigile tasuta laenu ja kasutage ära nii palju tulumaksuvabastust kui võimalik. Veel parem, kui seda õnnestub kasutada ettenähtust rohkem ja seeläbi kas või mõneks kuuks riigilt saadud laen end teenima panna. Kuigi pärast deklareerimisperioodi lõppu kuulub vähemmakstud tulu koos intressidega tagasimaksmisele, ei lisandu intresse kuni deklaratsioonist tulenevate kohustuste täitmise tähtajani.