7. veebruar
Jaga lugu:

Eesti tuleb viia majandusvabaduse tippu

Riigi majandusvabadusel on otsene seos nii teadusmahuka kõrgtehnoloogilise tootmise ja areneva teenusmajandusega kui ka vaesuse vähendamise, tervema elanikkonna, puhtama keskkonna ja kodanikuühiskonna ning demokraatiaga. Viigem siis Eesti majandusvabaduse tippu, kirjutab Vabaerakonna esimees Kaul Nurm.

Kaul Nurm.  Foto: Erakogu

USA mõttekoja Heritage Foundation 2019. aasta maailma majandusvabaduse edetabelis on Eesti kukkunud aastaga 7. kohalt 15. kohale. Meist eespool on Hongkong, Singapur, Uus-Meremaa, Šveits, Austraalia, Iirimaa, Ühendkuningriik, Kanada, Araabia Ühendemiraadid, Taiwan, Island, USA, Holland ja Taani.

Kanada Fraseri Instituudi avaldatud maailma majandusvabaduse indeksi põhjal on Eesti 2018. aasta andmete alusel 7. kohal. Meid edestavad jällegi Hongkong, Singapur, Uus-Meremaa, Šveits, Austraalia ja Iirimaa.

Eesti liigub hoolekanderiigi suunas

Sõltumata hindamismetoodikast troonivad maailma majandusvabaduse edetabelites ikka ühed ja samad riigid. Euroopa kõige vabamad majandused on Šveitsis ja Iirimaal. Eesti kui uue Põhjamaa eesmärk ja viimase kümnendi natsionaliseerimislaine näitavad pigem seda, et Eestis on võetud kurss hoolekanderiigi, mitte majandusvabaduse arendamisele.

Kui me soovime aga osaleda ülemaailmses tööjaotuses ja leida selles endale võimetekohase rolli, tuua siia efektiivseid investeeringuid ja hästi tasustatud töökohti ning tagada siinsete ettevõtete kaupadele ja teenustele konkurentsivõimelist ligipääsu välisturgudele, siis selleks mõistlik alternatiiv puudub.

Praegused kõige vabama majandusega riigid rakendavad edukalt nn positiivseid vabadusi ehk vabadust millekski. Kodanikele ja ettevõtetele luuakse suuremaid õigusi ja võimalusi midagi ära teha. Näiteks ettevõtja loodud vara või autori intellektuaalomand on kaitstud, on võimaldatud parem ligipääs krediidile ja garantiidele, haridusele, teadusele ja innovatsioonile vms.

Üldistades meie riigi majanduskeskkonna rahvusvahelist konkurentsivõimet maailmaga võrdluses, eristuvad selgelt need valdkonnad, millega Eesti valitsus peaks järgmisel neljal aastal tegelema.

Vaba turg ja paindlikud suhted

Esiteks, meie majanduse arengut takistab oluliselt vohav riigikapitalism – ettevõtete ja tervete majandussektorite natsionaliseerimine, üleregulatsioon ja bürokraatia, riiklike ettevõtete sooduskohtlemine ja turumoonutused. Eriti puudutab see energia- ja transpordisektorit.

Meil on elektri hinnaturg küll liberaliseeritud, kuid liberaliseerida tuleb ka elektri toomine. Ka kõrgharidus tuleb uuesti avada erasektorile. Või miks peaks poolt meie metsaressurssi majandama jätkuvalt riik?

Teiseks, me peame tegelema nii oma tööturu avamise kui ka töösuhete paindlikumaks muutmisega. Peaksime olulise struktuurse muudatusena alandama ka üsna radikaalselt tööjõu reaalset maksukoormust. Meie häda on nimelt selles, et erinevalt Šveitsist ei rakenda me üldiste madalate maksumääradega ja laia maksubaasiga makse, kuna meil on ühiskonnas teatud tululiigid ja varaklassid üldse maksustamata.

Miks me ei võiks näiteks Reformierakonna maksuidee asemel – 500-eurone tulumaksuvaba miinimum kõigile – alandada hoopis üldist tulumaksumäära 20%-lt 12%-le kogu sotsiaalmaksuga maksutatavale palgatulule, jättes praeguse tulumaksusüsteemi madalapalgalistele samas kehtima?

Kolmandaks, me peame leidma uusi ja kohendama olemasolevaid finantsturu instrumente, et parandada oluliselt meie ettevõtlusele kapitali kättesaadavust. Eesti on kasutanud muude riikidega võrreldes oluliselt vähem Euroopa Liidu abiga või riigigarantiidega loodud finantsvõimendusi.

Suurem konkurents ja väärtuste loomine

Põhiline probleem on siin ikkagi selles, et kuidas avada seda turgu uuele konkurentsile ja uutele finantsteenuste pakujatele turul. Me võiks näiteks Nord Pooli toimimise võtta eeskujuks ka olulistes teenustesektorites. Miks me ei võiks näiteks sama teha finants-, kindlustus- ja pensionifondide turul?

Eestile on otsitud erinevaid eesmärke, kuidas riik saaks kasu lisaks teiste riikide majandustes loodud tulust. Regionaalse või lausa globaalse finantskeskuse loomise idee kukkus lõplikult kokku 2008. aasta finantskriisiga. Meie praegune bränd on hoopis maailma suurima rahapesija roll koos riigi võimetusega sellega efektiivselt toime tulla.

Eesti kui maksuparadiisi idee on välja söönud seda piiravad Euroopa Liidu direktiivid. Nüüd täidab seda eesmärki e-residentsus. Toetame Eestis soodsa majanduskeskkonna loomist rahvusvahelisele IKT-sektorile, uusmajandusele ja teenusmajandusele. Seega globaalse varahalduse Eestisse toomine on vaid üks killuke suuremast pildist.

Põhirõhk peaks riigil olema siiski kohapeal uute väärtuste loomisel. Ka teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni avaliku sektori rahastamise tõstmine 1%-ni sisemajanduse kogutoodangust täidab just seda eesmärki.

Jaga lugu:
Hetkel kuum