Kuidas muuta riiki tootlikumaks?

Veelgi enam, me peame kutsuma esile olukorra, kus riigiasutused hakkavad omavahel võistlema. Mitte selle nimel, kes suudab suurema eelarve välja rääkida, vaid hoopis selle nimel, kes on tublim.

Vaatame korraks suurt pilti. 2007. aastal moodustasid ministeeriumite haldusalade tegevuskulud 4,2 miljardit eurot. Kümme aastat hiljem aga juba 7,8 miljardit eurot. Ministeeriumite haldusalade tegevuskulude kasv on olnud seega 84,6 protsenti. Kusjuures huvitav on see pilt veel seetõttu, et ministeeriumite haldusalade kulude kasvud on väga erinevad. Järgneval joonisel on näha, kui palju iga ministeeriumi haldusala on oma kulusid vaadeldaval ajavahemikul suurendanud.

Paneme need andmed nüüd laiemasse konteksti ja küsime, kui palju kasvas samal ajavahemikul meie sisemajanduse koguprodukt SKP ja tarbijahinnaindeks THI? 2007. aastal oli Eesti SKP ühe elaniku kohta jooksevhindades 12 118 eurot, 2017. aastal aga 17 926 eurot. SKP kasv oli seega 48 protsenti. Tarbijahinnaindeks THI on ajavahemikul 2007. aasta jaanuarist kuni 2017. aasta detsembrini tõusnud 37 protsenti.

Miks ministeeriumite haldusalade summaarsed tegevuskulud kasvavad võrrelduna SKP ja THI kasvudega mitu korda kiiremini? Kas SKP kasvu peaks ennekõike eest vedama erasektor või riigisektor? Võiks ju eeldada, et pikaajalises vaates peaks majanduse kasvumootoriks olema ikka erasektor, aga hetkel kipub see meil vastupidi olema.

Kuidas saab olla väikeses Eestis juhtunud nii, et mõned ministeeriumi haldusalad on suutnud üle kümne aasta tegutseda viisil, kus kulude kasv on olnud marginaalne, samal ajal aga mõnel valitsemisalal ulatuvad kasvuprotsendid 100 ja 200 protsendini?

Siin on teatud objektiivsed põhjendused muidugi olemas. Näiteks on praeguseks enamik ministeeriumite haldusalasid andnud oma raamatupidamise ja personaliarvestuse tööd üle Riigi Tugiteenuste Keskusele koos kulueelarvetega.

Kuna Riigi Tugiteenuste Keskus kuulub rahandusministeeriumi haldusalasse, siis see avaldabki rahandusministeeriumi haldusala kulutulba kasvuprotsendile teistega võrrelduna teatavat mõju, kuid see mõju ei ole ülemäära suur. Vaadeldava ajavahemiku sisse jääb ka näiteks regionaalhalduse üleviimine siseministeeriumi haldusalast rahandusministeeriumi haldusalasse, millega vähenes siseministeeriumi tegevuskulude suurus ja samal ajal suurenes rahandusministeeriumi haldusala kulu. Veel avaldab rahandusministeeriumi hüppelisele kulutõusule mõju rakendunud kinnisvarapoliitika, mille tulemusena on Riigi Kinnisvara ASile üle antud palju kinnisvara ja üürihinnad on tõstetud turuhinna tasemele.

Kaitseministeeriumi haldusala kulude kasv on seotud teatavasti poliitilise kokkuleppega, et Eesti kaitsekulud peavad moodustama vähemalt 2 protsenti SKPst. Praegu on meie kaitsekulud isegi üle 2 protsendi, kuna liitlasvägede vastuvõtuga seotud kulud lisatakse 2 protsendile täiendavalt juurde. Sotsiaalministeeriumi haldusala kulude kasvumootoriks on nii pensionite kui ka tervishoiuga seotud kulude suurenemine, mis on ju rahva tervist ja eakate inimeste toimetuleku parandamist silmas pidades samuti vajalikud kulud.

Põhjendusi võib tuua veelgi, kuid ärme otsi ettekäändeid ja küsime kaks põhiküsimust uuesti: miks ikkagi riigi ülalpidamise kulud kasvavad mitu korda kiiremini võrreldes SKP ja THI kasvuga ja miks ikkagi ministeeriumite haldusalade tegevuskulude kasvudes on niivõrd suured erinevused?

Oluline vastus peitub selles, kuidas organisatsioone juhitakse. Olles ise seitse aastat siseturvalisuse valdkonnas panustanud, tean omast kogemusest, kuidas oli võimalik hoida kulude kasv marginaalne. Mida siis teha tuli? Väga lihtne: jõuliselt tuli vähendada kasutuses oleva kinnisvara üldmahtu, kuid teha seda viisil, et kõik avalikud teenused oleksid vaatamata kinnisvara ruutmeetrite arvu vähendamisele tagatud ja osutatud. Vähendada tuli ametisõidukite arvu moel, kus avalikkusele pakutava turvalisuse maht ning kvaliteet olulisel määral ei langeks.

Vähendada tuli tugitegevustega seotud töötajate arvu viisil, et asutuse põhitegevus ei kannataks. Need on vaid mõned üksikud näited, kuid nende näidete sõnum seisneb selles, et riigiasutuse efektiivsust ja tootlikkust tuli lihtsalt suurendada.

Kindlasti on selliseid tootlikkust suurendavaid meetmeid rakendatud ka teistes valdkondades peale siseturvalisuse, kuid minu küsimus on, kas piisavalt? Siin tuleb rahaline vaade korraks kõrvale heita ja võtta kasutusele naturaalmõõtühikud ning hakata vastama järgnevatele küsimustele:

Kui suur on ametisõidukite aastane läbisõit keskmiselt ühe sõiduki kohta aastas valitsemisalade ja riigiasutuste lõikes?

Kui suur on kinnisvara ruutmeetrite arv ühe ametniku kohta valitsemisalade ja riigiasutuste lõikes?

Kui palju on ministeeriumite haldusalades kasutusel IT-süsteeme ja kui paljud nendest dubleerivad?

Kui palju on ministeeriumite haldusalades tugipersonali põhiteenuseid osutavate töötajate kohta?

Ja nii edasi.

Kui me sellistele küsimustele selged ja läbipaistavad vastused kirja paneme ja nendele otsa vaatame, siis leiame üles ka need kohad, kus on võimalik riigiasutuste tootlikkust suurendama hakata. Kindlasti ma ei poolda seda, et n-ö juustunoaga riigiinstitutsioone õhemaks hakkame kärpima ja anname kõigile ühesuuruse ülesande kulusid vähendada.

See ei ole õige lähenemine. Võib-olla selgub pärast väikest analüüsi, et mõni riiklik tegevus on tänaseks juba liigagi ära optimeeritud ja kuhugi peame ennaktempos ressursse juurde suunama. Aga enne, kui hakata eelarveid kärpima või täiendavat raha kellelegi juurde jagama, leiame esmalt üles kohad, kus tootlikkus on madal. Neid kohti on meil omajagu.

Kui aastatel 2007–2017 oleks ministeeriumite haldusalade summaarne tegevuskulu kasvanud kokkuvõttes mitte 85 protsenti, vaid kasv oleks olnud võrreldav SKP kasvuga, siis oleksid praegused ministeeriumite haldusalade summaarsed tegevuskulud meil mitte 7,8 miljardit eurot, vaid 6,2 miljardit eurot. THI kasvuga ei tahaks siinkohal üldse võrrelda, sest sellisel juhul tunduvad ministeeriumite kulukasvud eriti suured.

Igatahes tundub, et leidsime just äsja rohkem kui miljard eurot. Kääriks nüüd käised ülesse ja hakkas päriselt vaatama, kuhu meie raha kulub ja miks nii palju. Minu hüpotees on, et sellest enam kui miljardi euro suurusest ülemäärasest kulukasvust on võimalik tekitada paarkümmend protsenti reaalset kokkuhoidu.

See aga tähendab sadu miljoneid eurosid vaba raha, mida saaks suunata tõesti sinna, kuhu avalikud sõnavõtud oma teravikud suunanud on: oodatakse kiiremat arstiabi, rohkem turvatunnet, paremat haridust, uut teadus- ja arendustegevust ning muud – see kõik on võimalik ja üsna kohe ja kiiresti ära teha.