Tööjõu hulk või efektiivsus?

Tööjõu hulga suurendamine sisemised ressursid on praktiliselt ammendunud, sest tööhõives osalemise määr on Eestis juba üks kõrgemaid Euroopas ning eakate ja osalise töövõimega inimeste veelgi aktiivsemast tööturule kaasamisest saadav võit jääb selleks tehtavaid pingutusi arvestades väikeseks. Pikemas perspektiivis aitab kindlasti haridussüsteemi üleviimine eestikeelsele haridusele, mis tõstab võõrkeelse elanikkonna kvalifikatsiooni ja aitab neid tööturul efektiivsemalt rakendada. Samuti on hulk häid Eesti inimesi hetkel töötamas välismaal ning nende koju naasmine annaks samuti tööturule lisasüsti.

Kuid areneda tahame ju ka täna, homme ja järgmisel aastal. Selles osas on piiride tagant paistmas ka teine ja oluliselt kiirema loomuga lahendus. Kvalifitseeritud välistööjõu kasutamine majanduse teatud arengufaasis ei ole kindlasti ohuks riigi turvalisusele, kui see on korraldatud ja reguleeritud selgetel alustel. Kui olukord tööturul rahuneb ja jätkusuutliku majanduskasvu hoidmiseks piisab jälle vaid meist endist, siis kõnealune seltskond lahkub Eestist. Ei ole olemas ettevõtjat, kes eelistab muudel võrdsetel tingimustel kodumaisele töötajale välismaalast.

Kapitali suurendamine kasvavas majanduses on alati teretulnud. Seadmepargi kasvatamine või tehase laiendamine aitab kaasa ettevõtte käibemahu suurenemisele ja lühiajalist kasumit maksimeeriva ettevõtja seisukohast on tegemist kindlasti õigustatud investeeringuga. Eesti on aga järjest rohkem liikumas odava tööjõuga allhankija kuvandiga majandusest kõrgemat lisandväärtust pakkuva majanduse suunas ja sellele trendile kaasaaitamiseks tuleb üha rohkem tähelepanu pöörata innovatsiooni kaasamisele ettevõtluses.

Üheks indikaatoriks innovaatilise ja kõrgema tootlikkusega majanduse suunas liikumisel on teadus- ja arendustegevuse (R&D) investeeringud. Riik saab näidata eeskuju ja tõsta oma kulutusi R&D valdkonnas, mida ongi lubatud teha. Veelgi olulisem on aga luua motiveeriv ja toetav keskkond ettevõtjatele R&Dsse panustamiseks, sest lõviosa investeeringutest peaks tulema ikka erasektorist.

Selle kõrval ei tohi mingil juhul teisejärguliseks jääda investeerimine inimkapitali: haridusse ja tervisesse.

Ka automatiseeritud maailmas on kõrgema lisandväärtuse loojaks ikkagi inimene ja innovatsioon ning uudsed mõtted tulevad samuti inimestelt mitte masinatelt. Uue ja efektiivse masina soetamisest ei ole kasu, kui puudub vastava kvalifikatsiooniga töötaja, kes oskaks seda käsitseda. Investeerimine inimeste haridusse ja tervisesse peab selgelt olema riigi prioriteet ning panustada tuleb ühtemoodi nii väikelaste arengusse kui ka inimeste väärikasse vananemisse. Ettevõtjad saavad elukestva õppe kontseptsiooni toetada positiivse organisatsioonikultuuri kujundamisega, kus töötaja väärtustamine on üldises toote või teenuse arengutsüklis alati esimesel kohal. Nii kinnistub ka inimestele endile lõpuks, et tervis ja haridus on nende kõige kallim vara ja sellest osatakse rohkem lugu pidada.