Võistlussport kui hasartmäng
Hasartmänguseaduse järgi on ka spordivõistlused hasartmängud, kuid § 2 lõige 5 kohaselt nende suhtes seadust ei rakendata. Paisuv dopinguskandaal tekitab kahtlusi selle erandi õigustatuses, kirjutab ajakirja Imeline Ajalugu toimetaja Alo Lõhmus.
Üha enam tundub, et tipptasemel võistlussporti eristab tavalisest hasartmängust vaid see, et lisaks suurele rahale on panuseks ka sportlase tervis, elu ja maine. Kui kasiinos end paljaks mänginu võib saada uue võimaluse, siis oma maine või tervise kaotanud sportlane enam ei saa. Seetõttu vajaks võistlussport ehk karmimatki piiramist kui muud hasartmängud.
Tippspordi õigustuseks öeldakse, et see innustab noori sportima ja seega oma tervist parandama. See väide on kaheldav, sest noored teavad nüüdseks väga hästi, milliste "terviseprotseduuridega" tuleb sportlase teel kokku puutuda. Innustumine kuldmedalite särast ja soov kord neid ise võita võib noores eas kergesti moonduda liialdatud saavutusvajaduseks, mis ei tule kasuks inimese tasakaalustatud arengule. Spordi samastamine saavutusspordiga ka hoopis peletab kehalisest liikumisest eemale noori, kelle huvid või sünnipärased eeldused on teistsugused.
Kui võtta võistlussporti hasartmänguna, siis ei tuleks riiklik toetus sellele enam kõne alla. Vabanenud raha, samuti spordivõistluste piletimüügilt laekuva hasartmängumaksu saaks suunata tervisespordi arendamisse ja noorte tervislike, st mittevõistluslike liikumisharjumuste edendamisse.