Õpipoisiõpe kõrgharidusse!

Tööl õppimises nähakse ka olulist, kuid tihti alakasutatud ressurssi hariduse ja tööturu vaheliste mittekattuvuste tasandamiseks. Majandusvaldkondades on tööpõhise õppimise olukord üpris erinev. Töökeskkonnas õppimise osatähtsus mitteformaalsel viisil on suur teadmusmahukates valdkondades (töö ongi õppimine). Samas on valdkondi, kus see pole nii endast mõistetav, kuigi suur osa sellest õppimisest toimub iseenesest, töö kõrvalproduktina ja asjaosalistele tihti märkamatult teevad Euroopa Liit ja riigid pingutusi, et töökohtadel õppimist ka haridustunnistustes arvestada.

Õpipoisiõpe pole midagi uut, pigem vana nähtus uues kuues. Õpipoisiõpe, mis oli peamine ametiks õppimise viis keskajal, kaotas oma tähtsuse industriaalaegse masstootmise ajal ja asendus massilist tööliste ettevalmistamist võimaldava kutseharidusega. Kutsehariduse süsteemid Euroopas on sõltuvalt ajaloolis-kultuurilistest asjaoludest erinevad, nii nagu ka õpipoisiõpe tähendus neis.

Väga laias laastus võib hilisema arengu toimel tekkinud kutsehariduse ja tööks ettevalmistamise süsteemid ja kultuurid jagada duaalseteks (domineerivad Mandri-Euroopas, peamiselt Saksamaa ja Austria) ja koolipõhisteks (domineerivad osaliselt Põhjamaades, aga ka Baltimaades). Duaalset süsteemi, milles õpipoisiõpe on keskne, on tihti vaadeldud kui soovitavat, isegi kui ideaali, ja tihtipeale proovitud seda või selle elemente üle võtta, pööramata tähelepanu sellele, kas ja kuidas see konkreetsete riikide (majandus)konteksti sobib. Duaalne süsteem on olnud paljuski eeskujuks Euroopa Liidu kutse- ja kõrghariduses tööks ettevalmistuse ja soovituste väljatöötamisel. Koolipõhistes süsteemides on koolis õppimine keskne, kuigi praktiline õpe töökohtadel (internship) on selle üha olulisemaks muutuv osa. Mõlemad süsteemid on viimase poolsajandi jooksul palju muutunud, nii et „puhtaid“ süsteeme vaevalt enam leidub.

Traditsiooniliselt mõistetakse õpipoisiõpet kui algajast meistriks saamist kogemusele, eeskujule ja juhendamisele tugineva töökeskkonnas õppimise kaudu. Ametiks õppimist alustades „astub“ õpipoiss õppima mitte kooli, nagu see on koolipõhistes süsteemides, vaid ettevõttesse lepingu alusel. Tänapäevane õpipoisiõpe tähendab seda, et õpitakse (varieeruva osakaaluga) kahes keskkonnas: (kõrg)koolis ja tööl.

Koos sellega, et töö jaoks õppimise keskkondadena tunnustatakse üha enam tegevusi inimeste elus, liigub õpipoisiõpe kõrgemate haridustasemete poole. Kõrghariduses on õpipoisiõpe uus nähtus, kuigi praktiline õpe on olnud traditsiooniliselt suure osakaaluga meditsiinis, õiguses, õpetajahariduses. Õpipoisiõppe laienemine keskhariduse tasemelt kõrghariduse tasemele näitab tööl õppimise osatähtsuse suurenemist nii esmases kutseks õppimisel kui ka elukestval õppimisel.

Eestis tähendab õpipoisiõpe kõrghariduses nii töökohapõhise õppimise osakaalu suurenemist õppekavas kui ka seda, et õppija on ettevõtte töötaja staatuses (mitte üksnes üliõpilase staatuses). Piltlikult öeldes, õppija „astub sisse“ mitte kõrgkooli, vaid ettevõttesse. Pool õppest toimub kõrgkoolis, pool ettevõttes. Õpipoisiõppe aluseks on kooli õppekava ja töökohal õpitut tunnustatakse õppetöö osana. Kõrghariduse õpipoisiõppe eripära Eestis on, et õppima asuvad need, kes juba töötavad ettevõttes vastava profiiliga ametikohal.

Õpipoisiõpet kõrghariduses proovitakse praegu kolmes kõrgkoolis kolmel erialal Euroopa Sotsiaalfondi toetusel käivitatud riikliku programmi PRÕM raames. Kõrgkoolid, kes õpipoisiõpet proovivad, on Tallinna Tervishoiu Kõrgkool tegevusterapeudi õppekaval, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor hotelli- ja majutusteeninduse õppekaval ja TalTech äriinfotehnoloogia magistriõppekaval. Neljas näide, mida samuti toimiva praktikana saab vaadelda, on programm „Noored kooli“, mis on üle kümne aasta teinud koostööd Tallinna Ülikooliga. Nende katsetuste analüüsi ja rahvusvahelise võrdluse võimalust teiste Euroopa Liidu riikidega pakub Tallinna Ülikooli ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja osalusel toimuv Euroopa Liidu teadusarendusprojekt „ApprEnt: Refining Higher Education with Enterprises in Europe“.

Kõrghariduse õpipoisiõppes õppima asumise esmased motiivid pole niivõrd seotud sisulise õpihuviga, kuivõrd akadeemilise kvalifikatsiooni või taseme tunnistuse taotlemisega. Ettevõtjate peamine huvi õpipoisiõppe puhul on aga võimaldada oma töötajatele ettevõtte vajadustele vastavat tasuta tasemeõpet. Esialgne analüüs näitas, et üheks võtmekohaks õpipoisiõppe rakendamisel kõrghariduses on õppijate juhendamine ja toetamine. Kuigi juhendajad töökohtadel on juhendamisest üldiselt huvitatud ja näevad selles ka enda õppimise võimalust, jääb puudu suhtlemisest, tagasisidestamisest ja teabevahetusest üliõpilaste ja juhendajate vahel. Samuti on üliõpilased üheaegse töö ja õppimise tõttu ülekoormatud ning tunnevad end üksi jäetuna.

Kõigil osalejatel – kõrgkoolidel, ettevõtetel, õppijatel endil – on veel pikk tee minna, et teha õppimine kahes keskkonnas selliseks, mis parimal viisil toetaks üliõpilaste õppimist. Töö ja kõrgkool võivad tunduda eri maailmadena, mida on raske „lepitada“, st saadud oskusi ja pädevusi on raske kokku viia nii, et sellest tuleks tulemus, mida ootavad nii kõrgkool kui ka tööandja ehk oleks täidetud nii kõrghariduse õppekava ja standardi nõudmised kui ka konkreetse tööandja ootused.

Võtmeküsimuseks kujuneb, kuidas lõimida omavahel tööl ja kõrgkoolis õpitav. Selleks peavad kõik tunduvalt paremini mõistma, kuidas õppida kahes keskkonnas paralleelselt ja kuidas seda parimal moel mõlemalt poolt toetada. Tavaliselt lähenetakse asjale nii, et kõrgkoolis on teoreetiline õpe ja töökohal praktiline ning nende vahel on nn teadmiste ülekanne ehk teadmise omandamine ühes keskkonnas ja selle rakendamine teises. See lähenemine on aga piiratud ning sellist ülekannet on harva.

Osalised peaksid tegutsema kahes suunas. Tegema kindlaks, milliseid tegevusi ja kogemusi kõrgkoolis ja töökohal on üliõpilastele tegelikult pakkuda, st teha kindlaks mõlema poole potentsiaalne panus üliõpilase õppimisse ja viia võimalused kokku sellega, mida vaja õppida, nt millised pädevused on vaja õppekava lõpuks omandada. Teiseks peaks meetoditega toetama üliõpilaste aktiivset osalust ja tegutsemist kogemuste mõtestamisel, tõlgendamisel ja „otste kokkuviimisel“. Arutelud, saadud kogemuste sõnastamine, analüüsimine ja peegeldamine, aga ka koostöös tehtavad õpiülesanded on vaid lühike loetelu pedagoogilistest vahenditest, mis aitavad kahes keskkonnas õppimist mõttekamaks ja tõhusamaks teha.