Lugejakiri: pensioni teine sammas tuleks ära kaotada

Tuletame meelde, et teisest sambast rebivad tükke pangad, kindlustusseltsid, inflatsioon ja riik 20% tulumaksuga. On käidud välja idee, et riik võiks hakata haldama teist sammast, viletsate aegade puhul saaks tulemusi reguleerida ka tulumaksu määra alandamisega jne, kuid ka see pole hea lahendus.

Kui riik tahab kardinaalseid muutusi, tuleb teine sammas kaotada, suunates 4% tagasi esimesse sambasse. Esimese samba pension moodustub tööstaažist ja sissetulekutest, mille pealt on makstud sotsiaalmaks. Kuid siis tuleb lahendada ka probleem: välismaale tööle läinute sotsiaalmaksust pensioni kindlustuse osa tuleks kanda tagasi. Praegu seda ei tehta, kuid riik maksab ikkagi pensioni siit läinute pensioniealistele vanematele. See probleem tuleks uutel eurosaadikutel lahendada nii ehk naa.

Teise samba kaotamine annab märku rahvale, et lapsed on meie tulevik, mitte sammas... Aga tuleks lisada: kui isikud, kes on juba üle 40 aasta vanad ja ei oma lapsi, või ei võta osa nende kasvatamisest, hakkaksid maksma täiendavat niinimetatud lastetusmaksu. Kui suur see protsent võiks olla, teavad asjatundjad.

Nagu teame, on kolmas sammas oma soodustustega avatud kõigile ja piiramatu panusega. Sinna võivad teha panuseid ka ettevõtted oma töötajate kontodele.

Ja mis oleks, kui teise samba kaotamise puhul kolmas sammas muuta kohustuslikuks. Panus sinna võiks inimestel olla 2-3%. Riik ei tee enam sissemakseid. Hiljem pensioni välja maksmisel ei kanta aja jooksul kogunenud summat kindlustusseltsi kontole, vaid väljamaksed hakkavad toimuma inimestele otse fondist. Seega ka pensioni saamise ajal inimese kontol olev summa suureneb. Tulumaksu võiks alandada 10 protsendini. Selle samba puhul riigil enam kohustusi ja kulutusi ei ole.

Kui läheneda asjale veel ühest küljest, siis kogu see teise samba raha ei kuulu inimesele, st. konto omanikule. Talle kuulub ainult 2% summast, mis kunagi on ta brutopalgast kinni peetud. Kui teine sammas kaotatakse, tuleks see 2% kanda üle kolmandasse sambasse, sealt edasi otsustab juba omanik ise, kas kannab selle indeksfondidesse või võtab mingite annustena välja, makstes seejuures tulumaksu 20%. Mingi osa tuleks pensionieelikutel jätta siiski kolmandase sambasse alles, tulu edasi teenima.

Kui ülejäänud 4% kuulub riigile, mida sellega siis teha? See summa ei ole väike, ulatub üle nelja miljardi.

Kui see raha kuulub riigile, kas ei oleks mõeldav moodustada sellest summast, vähemalt kahest miljardist, ettevõtlust ja innovatsiooni arendav fond, mida saaks kasutada minimaalse protsendiga, et katta inflatsioon ja fondi eksisteerimise haldamiskulud.

Et fond efektiivselt käivituks, tuleks riigireformi käigus ühendada EAS, Arengufond, mis tegeleb seirega ja KredEX, ning moodustada nende baasil uus ministeerium, praeguse ettevõtlusministeeriumi asemele, kelle üheks ülesandeks nüüd olekski ka selle fondi juhtimine ja kasutamine. Ministeeriumi ametnike arv ei suurene, küll aga muutuvad nende ülesanded ja meetodid drastiliselt. Praegused kohalikud arenguagentuurid peaksid ka lõpetama tegevuse, nende panus sellisel kujul on null.

Kuna sellel ministeeriumil on nüüd tugev seire, tugev insenerkond, siis hakkab osa ministeeriumi ametkonnast tegelema äriplaanide koostamise ja juurutamisega, algul just Ida-Virumaal ning Kagu-Eestis. Uue ministeeriumi seire üheks ülesandeks ongi äriplaanide rakendamise kaudu kaasata siit veel olemasolev ja võimekas tööjõud, lisaks kutsuda tagasi siit läände läinud oskustöölisi ja spetsialiste, kellega sõlmitakse eelnevalt lepingud, et fondi poolt ehitatud firmad neile soodustustega maha müüa. See väljaõpetatud tööjõud kasutab ettevõtete ostmisel isiklikke sääste ja pangalaene KredEXi tagatisel. Põhiosa laenust kaetakse muidugi ostetud ettevõtte kasumist, kui reinvesteering.

Fondi üheks ülesandeks on veel kaasata ka noorteadlasi sellel viisil tootmisse ja tootearendustesse. Eesti kodakondsuse tähtsuse suurendamiseks, kaasatakse tehingutesse eeskätt eesti keelt rääkivaid kodanikke, kuid ka neid, kellel on käsil kodakondsuse taotlemine.

On loomulik, et ettevõtete tulevased omanikud kaasatakse nende uute firmade ehitamisse (kellel on see võimalik, tekivad tasaarveldused), sest sedavõrd väiksemad tulevad neil tagasimakstavad summad ja vähenevad võimalused probleemide tekkeks. Eelnevalt sõlmitud müügilepingutes on puudutatud kõiki võimalikke olukordi (k.a. kriisid) ja lahendusi: näiteks muutuvas turu olukorras ülemineku võimalus uuele toodanguliigile, tootearendus, robotiseerimine, tööjõuprobleemid jne.

On võimalik, et uue tehase ostab ka grupp teadlasi, rakendades ellu omi ideed ja suundumisi. Praegu sellist asja naljalt ei juhtu, kuna teadlastel lihtsalt pole aega… ja raha.

Nagu näha, firma algperioodil töötavad omanikud ise töölistena. Arvan, et see on väga oluline firma tuleviku seisukohalt. Arengufond kasutab nende firmade juhtimisel mõnda aega mentoreid.

Kohalike arenguagentuuride baasil tuleks luua uuele ministeeriumile alluv riigiamet, kes hakkab kohapeal tegelema firmade kuluanalüüsi ja ehitamisega, teostades kooskõlastatult tulevaste omanikega ehitus -ja seadmete hankeid.

Uue ministeeriumi inseneriseire võiks analüüsida ka teiste gruppide poolt tulnud ideid ja äriplaane ning teeb otsuse, kas fond aitab või mitte firmade rajamisel. Seire võib nõuda gruppidelt prototüüpide olemasolu, patenteerimise kohustust jne.

Meie praegused ettevõtted ei suuda pakkuda äraläinutele selliseid palku ja õhkkonda, et nad tagasi tuleksid. Omanikena, saavad nad ise endile õhkkonna luua ja palgad teha, pakkudes konkurentsi siinsetele ettevõtetele.

Sama skeemi kohaselt ja selle fondi abil võiks hakata väljaõpet ja töökohti looma ka riigireformi tagajärjel koondatud ametnikele, kellede IQ on tavapäraselt keskmisest kõrgem... Ei ole enam aega oodata, kuna nad põlvede vahel uusi ettevõtteid hakkavad üles ehitama, ettevõtted tuleb kiiresti ehitada ja neile soodustustega maha müüa.

On selge, et fondi sellise kasutamise variandiga ei saa lahendada kõiki probleeme, kuid proovima peab, ja tuleb veenduda, kas müüdud ettevõtted muutuvad konkurentsivõimeliseks teatud aja jooksul ja kas iive tõuseb märgatavalt. Asjast võiks informeerida ka ELi, kes samuti on mures Euroopa innovatsiooni ja konkurentsi võime pärast.

Fondi üheks eesmärgiks on, et maad inimestest mitte veel rohkem tühjaks imeda, ehitada endistesse vallakeskustesse, mitte suurlinnadesse, tootmisruume (inkubaatoreid), mis mitte ainult kohalikele, vaid ka linnadest saabuvatele algajatele ettevõtjatele kuni kolmeks aastaks välja renditakse. Selle aja jooksul on selgunud, kas toode on turukõlbulik ja kas alustajad on ettevõtjaiks kõlbulikud. Võimekas ettevõtja saab oma ettevõtte tuleviku siduda juba pangalaenudega ja väljuda inkubaatorist, vabastades koha järgmisele. Praegu laiutab algaja ettevõtja lihtsalt käsi, sest tootmisruume pole, vahendeid pole...

Üks variantidest oleks veel, et neid usaldusväärseid äriplaane, mis on koostatud uue ministeeriumi seire poolt, hakatakse kasutama ka välis- ja kohalike suurinvestorite kaasamiseks, võimaldades neil kohe enamusosalus. Ülejäänud osa on samuti mõeldud (põhiliselt) väliseestlastele. Kui tööjõuga tuleb ikkagi probleeme, siis võib kasutada ajutiselt küll võõrtööjõudu, kuid keelesurve peab olema neile maksimaalne. Kui ühe tööperioodi puhul ei omandata teatud tasemel keeleoskust, siis tööluba ei pikendata. Seega peab ka suurinvestor rakendama kõiki abinõusid, et luua koostöös riigiga vastav keelekeskkond jne. Meie keel kui identiteet ei tohi kaduda, muidu kaome ka meie...