Valitsuse europoliitika viib riigi suurde laenuorjusesse

Rahandusministeerium avaldas selle nädala esmaspäeval uudise, et valitsus võtab 215 miljonit eurot laenu selleks, et kaasfinantseerida Euroopa Liidu toetustega teostatavaid projekte. Kokku laenab Eesti riik Euroopa Liidu finantsperioodi 2014-2020 struktuurifondide toetuste Eesti riigi poolse omaosaluse finantseerimiseks 600 miljonit eurot, et saada niisiis kätte 3,6 miljardit eurot abi.

See, et riik võtab regulaarselt laenu arenguabi vastuvõtmiseks, peegeldab pikaajalist üle oma võimaluste elamist. Kuna loodav valitsuskoalitsioon ei näe siin ette eelarvepositsiooni parandamist, on riik sunnitud laenamist jätkama ka Euroopa Liidu finantsperioodil 2021-2027.

Veelgi enam, uuel finantsperioodil kasvavad nii Eesti riigi kohustused kui ka laenamisvajadused täiendavalt 1,4 miljardi euro võrra ja see on valitsuse rumaluse hind. Sellise lisakulu maksumaksjale saanuks ja saab kokku hoida Eesti majandusterritooriumi kaheks jagamisega: Tallinn ja ülejäänud Eesti.

Nii Eesti kui ka Leedu valitsustele oli majandusprognooside kohaselt juba 2013. aastaks teada, et hiljemalt 2016. aastaks on meie riikide sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta ostujõu standardi järgi üle 75% Euroopa Liidu keskmisest. Teada oli seegi, et kui Tallinnas on see juba 110%, siis ülejäänud Eestis jääb see number veel aastakümnetegi pärast alla 60% Euroopa Liidu keskmisest.

Tallinna ja Vilniuse eelisareng tõi seega kaasa mõlema liikmesriigi staatuse muutumise vähemarenenud piirkonnast üleminekupiirkonnaks ja tähendas umbes 30% väiksemat Euroopa Liidu struktuurifondide toetuseelarvet koos 30% kõrgema siseriikliku kaasfinantseerimise määraga.

Vastusena on Euroopa Liidu liikmesriikide ja nende piirkondade territoriaalüksuste liigitusega mängimine Eurostatis (NUTS 2) struktuurifondide toetuste optimeerimise eesmärkidel seetõttu lausa valitsev praktika. Seda on teinud 23 liikmesriiki, mille tulemusena jaguneb Euroopa Liit 281 NUTS2 regiooniks.

Ühe piirkonnana jätkavad hetkel veel 1,3miljonilise rahvaarvuga Eesti, meist territooriumilt viis korda väiksem Küpros (1,2 miljonit elanikku), Saaremaa suurune Luksemburg (583 000) ja Muhu saarega võrreldav Malta (437 000). Läti on oma staatust juba muutmas. Eesti on seega piiripealne juhtum, mille kohta Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika volinik Corina Crețu on öelnud, et see taandub üksnes Eesti valitsuse tahteavaldusele.

Reformierakonna juhtimisel otsustas Eesti riik 2013. ja 2016. aastatel selleks aga mitte midagi ette võtta, nagu ka tänane valitsus, kelle jaoks kustus tärmin 1. veebruaril 2019. aastal. Selle tulemusena langeb Euroopa Liidu struktuurifondide toetus Eestile finantsperioodi 2014-2020 3,6 miljardi euro tasemelt finantsperioodil 2021-2027 2,9 miljardi euro tasemele. Samal ajal tõuseb toetuste Eesti riigi-, era- ja kolmanda sektori kaasfinantseerimise omaosalus seniselt 15%-lt 45%-ni, ehk 900 miljoni euro võrra.

Sarnasel põhjusel langeb uuel finantsperioodil ka maaelu arengukava ja kalandusfondi toetuseelarve Eestile ca 400 mln euro võrra, ja sama summa võrra tõuseb nende fondide siseriiklik kaasfinantseerimine. Meie valitsuste rumalad otsused põhjustavad seega Eesti riigile ca 1,4 miljardit eurot kaotust.

Meist erinevalt käitus aga Leedu, kus valitsus arvutas kiiresti välja, et kui finantsperioodidel 2007-2013 ja 2014-2020 saadi Euroopa Liidu struktuurifondide toetusi 6,9 miljardit eurot, siis varasemate tingimuste samaks jäädes saaksid nad üleminekupiirkonnana uuel finantsperioodil toetusi vaid 4,1 miljardit eurot, ehk Euroopa Liidu toetus väheneks ca 2,8 miljardi euro võrra.

Nii otsustas Leedu 6. jaanuaril 2016. aastal jagada oma riigi majandusterritooriumi kaheks: Vilnius ja seda ümbritsev maakond ning ülejäänud Leedu. Selle taotluse rahuldas Euroopa Komisjon vaid 10 kuud hiljem. Nüüd on tehtud Leedule uueks perioodiks pakkumine 6,4 miljardit eurot, mis on Eestiga võrreldes väga hea tulemus.

Kuigi Läti SKT on Euroopa Liidu keskmisest jätkuvalt 64-65% juures, tegi äsja moodustatud koalitsioonivalitsus juba otsuse, et ka Läti jagab oma majandusterritooriumi kaheks, millest maapiirkonnad saaksid tulevikus märkimisväärset kasu.

Eestis on viimase kahe valitsuskoalitsiooni erakonnad rahandusministeeriumi ametnike mahitusel asunud teema pikalt mahasalgamise juurest koguni vassimiseni selles, et Eesti riigile polegi majandusterritooriumi kaheks jagamist võimalik taotleda.

Rahandusministeerium viitab siin 26. mail 2003. aastal vastuvõetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele, millega kehtestatakse ELi ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus. Ministeerium selgitab avalikkusele selle määruse artikli 3 lõike 2 alusel, et NUTS 2 piirkonnas peab olema minimaalselt 800 000 elanikku. Erandina võib mõne piirkonna rahvaarv olla küll väiksem, aga sellisel juhul peab riigi piirkondade rahvaarvu keskmine olema vähemalt 800 000.

Üldsust jäetakse aga teavitamata sellest, et 12. detsembril 2017. aastal võeti vastu määrus, sh muudeti määruses artiklis 3 lõiget 5 nii, et võimalikud on ka erandid. Nimelt võidakse teatavate mittehalduslike üksuste puhul teha erand nendest piirmääradest eriliste geograafiliste, sotsiaal-majanduslike, ajalooliste, kultuuriliste või keskkonnaolude tõttu, eeskätt saartel ja äärepoolseimatel aladel. Eesti erandiks oleks siin just suur regionaalne ebavõrdsus, sest näiteks Tallinna ja Põlvamaa SKT ühe elaniku kohta erineb lausa 4 korda.

Iroonia seisneb siin selleski, et sellel määrusel on Euroopa Liidu Nõukogu nimel eesistuja Matti Maasikase allkiri. See räägib vaid sellest, et regulatsioone toodetakse ühenduses nii palju, et ka eelnõu esitaja ise ei mäleta enam, mille on koostanud.

Viimaseid päevi ametis olev valitsus püüdis suurt kahju varjates teha halva asja juures head nägu ja asus 2018. aasta mais Euroopa Komisjonis taotlema erandit Eesti riigi kaasfinantseerimise määrade alandamiseks olukorras, kus kõik teised riigid on selle teema enda jaoks majandusterritooriumi jagamisega juba ära lahendanud. Valitsuse taotlus pööraks juba aluslepingutes sõnastatud Euroopa Liidu rahastamismudeli täiesti pea peale, mistõttu puudub sel ka tõsiseltvõetav perspektiiv.

Vabaerakond soovitab seega uuele valitsuskoalitsioonile Tallinna-keskse regionaalpoliitika lõpetamist. Selleks peab valitsus taotlema Euroopa Komisjonilt Eestile erandit majandusterritooriumi kaheks jagamisega: 425 000 elanikuga Tallinna linn ja 891 000 elanikuga muu Eesti.

Selle erandi taotlemise kiirmenetlust tuleks valitsusel Euroopa Komisjoniga läbi rääkida, et seda oleks võimalik rakendada juba alates 2021. aastast. Siis ei peaks ka Eesti riik uuel finantsperioodil võtma laenu selleks, et rakendada regulaarseid Euroopa Liidu ühisturu toimimise poliitikaid. Ühisturg, millise instrumentide rakendamine üksnes kasvatab liikmesriikide võlaorjust, ei saa olla jätkusuutlik.