Mis on valitsusleppest puudu?

Esiteks – kuidas me ikkagi meelitame Eestisse välisinvesteeringuid, uusi moodsaid tööstusi ja tööandjaid?

Teiseks – millal tuleb õpetajate palgatõus ja konkreetselt kui suur?

Kolmandaks – tahaks väga näha lubadust, et uus valitsus kehtestab maksurahu. Ettevõtjatele on stabiilsus ja ettearvatavus kõige olulisemad. Tasuta ühistranspordi, ravi kättesaadavuse, pensionide erakorralise tõusu, teise pensionisamba muutmine vabatahtlikuks jmt lubadused ilma uute ressurssideta viitavad pigem maksukoormuse tõusule.

Kõige suurem pluss koalitsioonileppes on selge soov riigireformiga edasi minna, mis on ka minu suurim ootus sellele koalitsioonile. See seltskond, kellest suur osa on vaba soovist riiki paksemaks kasvatada ja vajadusest oma kunagisi algatusi iga hinnaga kaitsta, võib nüüd tõepoolest ka päriselt uue ja värskena tulla ning riigi toimimises olulisi muudatusi läbi viia. Küll aga saab riigireformi teha ametnikega koostöös, mitte neist teerulliga üle sõites ja lollideks nimetades.

Õige suund on riigile kuuluvate äriühingute erastamine. Hea meel on näha, et leppe partnerid peavad õigeks, et riigieelarve oleks struktuurselt tasakaalus – loodetavasti peavad nad sellest ka kinni. Kui Eesti kui turismi sihtkoha atraktiivsuse suurendamise ning puhta keskkonna kui konkurentsieelise arendamises midagi päriset ka ära tehakse, on see suur asi.

Koalitsioonileppes lubatakse ka majandusdiplomaatiat kasvatada. Väga hea, kuid lahtiseks jääb, kas selleks ka välisministeeriumile vahendeid antakse. Sama lugu kohalike omavalitsuse ärgitamisega ettevõtlust arendama – senine praktika on näidanud, et kui sellega ei kaasne konkreetset präänikut ehk maksutulu omavalitsusele, kipub see jääma sõnakõlksuks.

Positiivseid noppeid leiab leppest veel. Näiteks on ära märgitud töösuhete paindlikkus ja Euroopa Liidu õiguse tervemõistuslik kohandamine. Hea meel on näha, et kajastatud on tööandja poolt töötajale pensioni maksmise soodsamaks muutmine. Oluline punkt on ka kutsehariduse ja üldhariduse ühisosa kasvatamine ja haridussüsteemis valikuvõimaluste suurendamine. Loosungutena kõlavad need kenasti ja väga tahaks näha, et tekivad konkreetsed eesmärgid ja tegevuskavad, ka ressursid.

Kõige kriitilisem olen teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise suhtes. Haldustasude üle vaatamine ja paindlikkuse kasvatamine on mõistlikud ja seda on toetanud ka eksperdid. Pensioniraha ära kulutamise võimaldamine on aga suurim karuteene, mida Eesti inimestele teha. Meie lapsed peavad hakkama kinni maksma seda, mis meil paari inimese egotripi rahuldamiseks vastu kõikide majandusekspertide soovitusi täna kogumata jääb. Jüri Ratas, selliseid otsuseid ei saa teha põhjusel, et muidu koalitsiooni ei tule – eelnema peab korralik ja sõltumatu mõjuanalüüs.

Välismaalastest ekspertide ja välistööjõu piiramine, seniste erandite lõpetamine, renditööjõu kasutamise raskemaks tegemine on eeskätt oht Eesti avatusele. Kui meile ei tule uusi inimesi, ei tule meile uusi teadmisi, töötajate puuduse tõttu jäävad tulemata välisinvesteeringud ja lahkuvad meie oma ettevõtted. Võõrsile läinud eestimaalaste tagasi kutsumine on õige tegu, kuid see ei lahenda meie tööjõukriisi.

Rumal on ka riigiametite jõuga Tallinnast välja viimine. Pigem tuleb arendada ühendusi ja töökorralduse paindlikkust, et igast Eestimaa nurgast oleks võimalik iga valitsusasutuse jaoks tööd teha.

Lubadus arstiabi kättesaadavust parandada ning ravijärjekordi vähendada on valetamine või rumalus – teame juba praegu, et lõhe haigekassa võimaluste ja vajaduste vahel on kiiresti kasvamas.