Miks peakski elutöö odavalt müüma?

Pange tähele, artiklis ei räägita ju mingitest suvalistest ärimeestest, kes ostan-müün mentaliteediga kiiret rikkust võiksid taga ajada, vaid ettevõtjatest.

Ettevõtja pole oma olemuselt kiiret ja kerget tulu ootav hangeldaja. Ettevõtjaks olemine on elustiil, mis nõuab püsivaid eesmärke, pingitust ja tihti ka ohverdusi tervise ja pere arvel. Kas need ettevõtjad ongi Eestis Kaido Veske arvates enamjaolt „ratsa rikkaks“ suhtumisega?

Artiklit lugedes koorub välja pankuri hinnangu võimalik taust. Väidetavalt kohtuvad pankurid iga nädal 50–70 aasta vanuste ettevõtjatega, kellel pole lapsi. Kas need 50-70aastased ettevõtjad ongi need “ratsa rikkaks saamise” suhtumisega tüüpilised Eesti ettevõtjad? Kui mu eeldus peaks paika pidama, siis kas probleem on selles, et nad küsivad oma ettevõtete eest liiga kõrget hinda? Aga miks peakski nad oma elutööd odavalt müüma?

Tegelikult puudutas artikkel päris tõsist probleemi Eestis. Nimelt hakkab meil vahetuma terve generatsioon ettevõtjaid, aga samas ei ole Eestis aktiivselt toimivat firmade turgu. Jah, mõned advokaadibürood tegelevad firmade ostu-müügiga, aga minu teada ainult üks ettevõte aktiivselt. Seda on ilmselgelt vähe selleks, et tekiks aktiivne kauplemine ja et ettevõtjad oma elutöö eest väärilist tasu saaksid.

Lihtne vastu seina suruda

Samas on pensionile jääda ihkajatel väga lihtne sattuda aja surve alla, sest ettevõtte aktiivsest juhtimisest kõrvale jäädes võivad asjad väga kiirelt hapuks minna. Paljude ettevõtete väärtus ei seisne mitte varas, vaid toimivas tegevuses ja kliendibaasis. Kui aga tegevus jääb passiivseks ja kliendibaas hakkab kaduma, siis võib firma kiirelt likviidsetest vahenditest tühjaks jooksta. Samas, kui hakata firmat realiseerima ainult selle varade najal, siis võib ettevõtja oma elutöö eest tõesti lõpuks naeruväärset hinda saada.

Seega on äärmiselt oluline, et Eestis tekiks aktiivne firmade ostu-müügi turg, mis oleks just väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud. Suurtes ettevõtetes pole omaniku roll igapäeva juhtimises nii suur.

Aktiivne kauplemine peaks ka eemale hoidma pahatahtlikke ostjaid, kes kurnava ostutaktikaga müüja nurka ajavad ja firma väärtuse alla viivad. Ma ei vihja sellega Kaido Veske suunas, kindlasti on ta heatahtlik investeerija, aga oma hinnangutes võiks ta hoolikam olla.

Loodan, et Kaido Veske jätkab seda positiivset ja vajalikku tegevust ettevõtetesse investeerimisel ja et ta saadaks nii mõnegi ettevõtja õnnelikult pensionipõlve pidama. Hea meel on tõdeda, et Eestis on juures üks pankur, kes võiks panustada ettevõtjate generatsiooni sujuvasse vahetusse. Aga selle äriga ei tohiks “ratsa rikkaks” saada! Rikkaks peaks elutööga saama!