Riikliku andmejagamise süsteemiga Facebooki ja Google'i vastu

Kuigi Facebooki- ja Google'i-sugustel suurtel platvormidel on andmekogumisel ja pakkumisel mastaabieelis, on Eestis andmeressursse, mille kaudu pakkuda siinsetele ettevõtetele nn mitmekülgsuseelist, kirjutab Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni professor Indrek Ibrus Äripäeva essees.

Indrek Ibrus  Foto: Tallinna Ülikool

Nädala eest vahendas ERR Kantar Emori uuringutulemusi, et Eesti reklaamituru internetireklaami alajaotusest võtavad Facebook ja Google kahepeale rohkem kui kodumaised meediakanalid kokku. Täpset summat ei teata, aga tõdemus on, et kui see summa Eestisse jääks, lahendaks see praegu hinge vaakuva Eesti ajakirjanduse probleemid. Sestap tegi Ekspress Grupi tegevjuht Mari-Liis Rüütsalu ettepaneku kehtestada Eestist välja liikuvale reklaamirahale maks.

Siin tuleb aga küsida, mida täpselt maksustataks ja miks? Eestis on palju valdkondi, kus välisettevõtted turgu võtavad ja teenitut välja viivad. Turu võtmine ei saa olla iseenesest probleem, eriti juhul kui pakutav teenus loob vajalikke väärtusi. Ja tundub, et Eesti reklaamiandjad suurplatvormide täpselt personaliseeritud reklaamivahendust tõesti väärtustavad.

Küsimus on aga, kuidas väärtusi luuakse ja kes neid loovad? Küsimusele vastamine sõltub majandusteooriast, mida vastamiseks kasutatakse. Juba kolmveerand sajandit majandusteaduskondades, eriti mikroökonoomika loengutes, võimutsev neoklassikaline majandusteooria paneb väärtuse defineerimisel põhiraskuse nõudluse ja pakkumise vahekorrale – väärtus on toote või teenuse eest turukonkurentsis makstav hind. Sellest perspektiivist saaks pakkuda, et Facebooki ja Google’i reklaamiteenuse väärtuspakkumine on nende konkurentide omast lihtsalt parem, ja lasta käed rippu.

Kuidas mõista väärtusloomet

Ometi tuleks lisaks märgata kaht aspekti. Esimene neist on võrguökonoomikale omane “võrgustike efekt” – mida suurem on võrgustik, seda rohkem on selles osalejale sellest kasu. Me laeme videoid üles just YouTube’i, sest teame, et seal on kõige enam vaatajaid, ja me lähme sinna videoid tarbima, sest teame, et sinna laetakse neid üles kõige enam. Internetimajanduses garanteerib varane kiire kasv ka edasise edu.

Need, kes on suured, on selles positsioonis paljuski õigeaegse sisenemise tõttu tekkivatele turgudele. Peamine väärtus, mida seega näiteks Facebook nii kasutajaile kui ka reklaamiandjaile pakub, on võrgustike suurus, kontakt enamiku internetikasutajatega, kelle kohta on kogutud rohkelt informatsiooni.

Teisena tuleb tähele panna, et neid suuri võrgustikke ei ehita nad ise – ei, me ise, kasutajad, lingime end üksteisega ning teemade, institutsioonide, teenuste ja toodetega, mis meile korda lähevad. Need võrgustikud moodustavad tohutu andmestiku ühiskondliku dünaamika kohta, mille aga on loonud platvormi kasutajad ise. Ja seda meie loodud andmestikku müüb näiteks Facebook teistele tähelepanumajanduses osalejatele maha.

Pöördugem siin teise väärtusloome mõistmise alternatiivi poole – selleks on viimasel ajal populaarsust võitnud Itaalia-Inglise majandusteadlase Mariana Mazzucato kombinatsioon klassikalisest poliitökonoomiast (Adam Smith, David Ricardo, Karl Polanyi) ning institutsionalistlikust ja evolutsionistlikust majandusteooriast.

Tagasipöördumine Smithi, Ricardo ja eriti Polanyi juurde on oluline, sest nad näitasid, kuidas väärtust loob ennekõike töö, mida loomise sisse pannakse. Kasutajate loodud sisu ja nende kohta käivate andmetega kauplemine, mis kauplejale tulevad kätte ennekõike mastaabieelistega, on defineeritav mitte niivõrd väärtuse loome kui väärtuse võtmise või koorimisena (extraction). Nii saab öelda, et platvormide täiendav maksustamine, et suunata kooritud väärtus tagasi selle loojatele, on ilmselt põhjendatud.

Äripäeva essee

Äripäeva arvamuskülgedel ilmub kord nädalas pikemas mahus põhjalikum käsitlus ühiskonnas hetkel olulistel või üldist mõtteainest pakkuvatel teemadel

Ootame kaastöid arvamus@aripaev.ee

Risk hariduses ja tervishoius

Maksustamisega ei peaks aga tegevus piirduma. Tallinna Ülikooli Meediainnovatsiooni ja Digikultuuri Tippkeskus (MEDIT) tegi hiljuti koos Soome ja Norra partneritega uuringu, kus üritasime aru saada meediasektori konvergentsist ja koosinnoveerimisest kolme teise teenussektoriga – haridus, tervishoid ja turism. Selle uuringu üheks natuke ootamatuks tulemuseks oli, et platvormiseerumine on kõigi nende nelja teenussektori puhul murendamas Läänemere-äärsete riikide nn innovatsioonisüsteeme.

“Innovatsioonisüsteem” mõistena viitab arusaamale, et kui riigis on optimaalselt seatud institutsioonide võrk (ülikoolid, investeerimispangad, klastriorganisatsioonid, inkubaatorid, asjakohased regulatsioonid jms) ning need vahetavad asjakohasel viisil ressursse ja teadmisi, siis hakkab terviksüsteem edukalt innovatsioone genereerima ja see tõlgendub ka laiemaks majanduskasvuks ja heaoluks.

Et rahvusvaheliste ettevõtete kohalolu riigis ei pruugi rahvuslike innovatsioonisüsteemide tervisele kasuks tulla, on innovatsiooniuuringutes klassikaline tõdemus. Need ettevõtted võivad küll kohapeal tööd pakkuda, aga ei ole alati orienteeritud kohapealseks teadmusvahetuseks ja sestap ei pruugi ka kohalikke süsteeme võimestada.

Meie uurimus näitas aga lisaks, kuidas turismisektori platvormiseerumine (mõjukateks tegijateks siin Booking.com, TripAdvisor, Airbnb, Google Maps jt) on tapnud lähiriikides turismisektori valmiduse koostöös, meedia-, mängu- ja IT sektoriga ise innoveerida. Platvormid on andnud neile küll elementaarsed vajalikud tööriistad uute klientide leidmiseks, kuid samas hoiavad platvormid need kliendikontaktaktid ja -andmed endile. Näitasime, kuidas peatselt võivad sarnases riskis olla ka haridus- ja tervishoiusektorid.

Meie ettevõtetele teadmuseelis

Mida teha? Üks võimalus on senisest läbimõeldumas riiklikus andme- ja innovatsioonipoliitikas. Eesti riigist kui platvormist on ka varem räägitud – seni küll kui Eesti riiklike e-teenuste välismaalastele pakkumise ehk kommertsialiseerimise võtmes. Nüüd on aeg see kontseptsioon peapeale pöörata. Kui platvormid on oma edu rajanud teiste loodud andmete pealt väärtuse koorimisele, on nüüd küsimus mitte ainult selles, kuidas saada need andmed tagasi, vaid kuidas ehitada riigis üles siinseid kodanikke ja ettevõtteid võimestav andmejagamise (innovatsiooni)süsteem.

See tähendab, et nii X-tee võimalusi kui ka eriti riigi avaandmeid pakutakse üha rohkem, et need on kodanikele ja ettevõtetele käepäraselt esitatud, et meie oma ettevõtetel oleks teadmuseelis nende andmete töötlemisel ja nende seostest ning kontekstidest arusaamisel. Ja et ka meie sektorite institutsioonid ja ettevõtted on valmis üksteisega andmeid jagama ja koos töötama. Nii saaksid näiteks ekraanimeedia ettevõtted teha koostööd kohaliku tervishoiusektoriga – arendades andmepõhiseid terviseennetuse või rehabilitatsioonirakendusi.

Niigi teabevahendamisega tegelevatele meediamajadele oleks loogiline siseneda ka elukestva õppe tarvis täpselt optimeeritud teadmuspakkumise teenusturule, seda meie õpiinfosüsteemide toel. Nad saavad seda teha, vallates kohalikku informatsiooni ja seotud eeliseid, milleni rahvusvaheliste platvormide käed iial ei ulatuks. Ja seda hoolimata kogu rahast, mida Amazon ja Google praegu tervises- ja haridusinfosüsteemidesse investeerivad. Teisisõnu, kuigi suurtel platvormidel on andmekogumisel ja pakkumisel mastaabieelis, on Eestis andmeressursse, mille kaudu pakkuda siinsetele ettevõtetele nn mitmekülgsuseelist.

Küsimus on vaid, kas väärtuskonfliktidesse uppunud valitsusel ja ühiskonnal on üldse mahti Eesti riigi andmepõhiste innovatsioonisüsteemide ja seotud väärtusloomega tegeleda?

---

Artiklis kirjeldatud uuringu tulemused on lahti kirjutatud tasuta kättesaadavas e-raamatus "Emergence of Cross-Innovation Systems: Audiovisual Industries Co-innovating with Education, Health Care and Tourism”.

Hetkel kuum