Jaga lugu:
Arvamused
Ainult tellijale

"Kui partei käsib, on tõeline bolševik valmis uskuma, et must on valge"

Vahel oskab mälu mängida imelisi vingepusse, tuues kunagi loetud raamatutest veepinnale mõne pikkadeks aastateks ununud tsitaadi. Kuidas sellist juhtumit võiks seletada, küsib ja vastab ajaloolane David Vseviov oma essees.

David Vseviov.  Foto: Marko Mumm/Meediafoto

Ilmselt nii, et ju siis on antud ajahetkel leidnud aset midagi sedavõrd üllatuslikku, et aju andis mälupeidupaiga taas avastamisele vastava signaali. Ning antud juhul on selle, sügavast mälusopist ootamatult esile tõusnud lause autoriks tänasel päeval paljude jaoks tundmatu Georgi Pjatakov – pikaajalise staažiga kommunist ja sõjaeelse nõukogude Venemaa üks silmapaistvamatest riigijuhtidest. Ta on, tolles ajas kehtivaid arusaamu kokku võttes, öelnud: „Kui partei käsib, on tõeline bolševik valmis uskuma, et must on valge ja vastupidi“.

Pjatakovi juhtum

Olgu siin kohe vahemärkusena lisatud, et tema enese poolt formuleeritud reeglist kinnipidamine ei suutnud talle isegi sellist piskut, nagu ellujäämist, tagada – Pjatakov lasti 1937. aastal maha.

Sellele eelnenud „avalikul“ protsessil Stalini külalisena ja toimunu pealtvaatajana viibinud kirjanik Lion Feuchtwanger on nähtust muljeid kokku võttes hiljem kirjutanud: „Ma ei unusta kunagi, kuidas Georgi Pjatakov, keskmist kasvu härra, keskealine, kergelt kiilastuv, punaka, vanamoodsa, tudiseva lõuahabemega, seisis mikrofoni ees ning rahulikult ja püüdlikult vestis sellest, kuidas ta tegeles kahjurlusega talle usaldatud tööstuses. Ta seletas, näpuga osutades ja meenutades kõrgkooli õppejõudu, ajaloolast, kes esineb ettekandega ammu surnud Pjatakovi nimelise inimese kunagisest elust ja tegemistest ning kes püüab avada pisimate detailideni kõik asjaolud, olles haaratud vaid ühest soovist, et kuulajad ja üliõpilased saaksid õppetunni mõista ja omandada“.

Stalini ajastuga sarnast piiramatut ainuvõimu, mis suudaks must-valgel skaalal otseselt samastumisvalikuid dikteerida, meil õnneks pole, mis ei tähenda, et puuduksid täielikult sellise maailmakorra ihalejad, kes Pjatakovi ajastuga sarnaselt jagaksid pimesilmi „partei“ suuniseid. Ja seda kõikides eluvaldkondades (midagi analoogilist toimub näiteks igapäevaselt müüki ning reklaami suunavas äris).

Samastumise paratamatus

Inimestele omane samastumis-eristumisvalmidus tuleneb juba ainuüksi sellest, et terve igaviku karjaviisilist elamisviisi eelistavate olenditena on erinevate koosluste moodustamine meie jaoks liigina püsima jäämiseks ainuvõimalik viis (jätame üksikud vabatahtlikud erakud kõrvale). Mis paratamatult tähendab kellegagi samastumist (need võivad olla ka ideed) ja samaaegselt – eristumist. Ehk, kõige üldisemalt, kuulumisjaotust, mis võiks kõlada kui „meie ja nemad“.

Inimkonna ajaloo vältel on selle jaotuse lähtekohad olnud küllaltki erinevad. Kord on piirdutud samastuvate – eristuvate näomaalingute ja tätoveeringutega, siis on leitud, et meist osa paigutub orjadena asjade maailma kategooriasse, või, nagu see oli iseloomulik absolutismi ajastule, tekitades veelahkme läbi seose sotsiaalse päritolu ja garderoobi detailide vahel jne.

Tolitarism eristab sobivad ebasobivatest

Reeglina pole see grupipaigutuse ehk samastumise-eristumise valik olnud inimestest enamuse jaoks minevikus, ja seda kaugeltki mitte ainult kauges minevikus, vabatahtlik. Eelmisest sajandist võib NSV Liidust tuua näitena kas või nii nimetatud „endisi“, ehk inimesi, kellede vanemate päritolu sulges nende ees kõrgkoolide uksed ning äärmuslikus variandis – kui riigis valitses toiduainete puudus – jättis riiklikust jaotussüsteemist välja ja määrates nad sisuliselt näljasurma. Eristades nii neid ülejäänutest, keda riik pidas sünnipäraselt lojaalseteks kodanikeks. Ja kui tehtigi mõni erand, nagu krahv Aleksei Tolstoi puhul, siis vaid selleks, et välismaailmale puru silma ajada.

Nii polnud neil mingit samastumisvõimalust selliste „eesrindlike“ sotsiaalsete gruppidega, nagu töölisklass ja kolhoositalurahvas. Või teine näide samast ajajärgust – Hitleri Saksamaa, kus inimese saatus sõltus tema rahvusest, mille valikus polnud tal enesel mingit rolli. Nii sai see inimene a´priori välistatud nende seast, kellede elu oli midagigi väärt. Ja näidetena hilisemast ajast võib siin piirduda vaid tapatalgutega, mis on saanud nime „Rwanda genotsiid“, sest analoogiliste sündmuste loetelu võib jätkata lõputult.

Kuuluvus ja maailmavaade kui valikute küsimus

Veel kord: kuigi ka meil on täheldatavad katsed panna nii ülevaltpoolt tulevate vihjetena, kui mõnede huvigruppide mõttekäikudena paika valiku: kes peaks kuhu skaalal „meie – nemad“ kuuluma, on tänapäeva Eestis ikkagi vähemalt ideelisel tasemel tegemist inimeste enesepoolse vabatahtliku valikuga. Valikuga, mille puhul saab ise otsustada, milline on see maailmavaade, mille võimalik reaaliseerumine võiks kujundada unistuste riigi, kus sooviks tulevikus näha elamas nii oma lapsi ja lapselapsi kui kaugemaid järeltulijaid.

See on igati arusaadav, et mõeldes tulevikule pööratakse sageli pilk minevikus olnu suunas. Otsides sealt ka matkimise ja kas või välise samastumise sümboolseid märke. Ning jäädes jällegi 20. sajandi raamistiku juurde ja mõeldes sellel ajajärgul Euroopat tabanud suurimatele tragöödiatele, pole kahtlust, et nende põhjustajate autorlus kuulub peamiselt kahele ideoloogiale – kommunismile ja fašismile.

Aga miks siis leidub ikkagi inimesi, kes näevad nendes inimvaenulikest ideoloogiatest lähtuvate süsteemide juures mingeid positiivseid saavutusi?

Ilmselt seetõttu, et sellistele järeldustele jõudmise puhul toimub mõtteline samastumine minevikuga teadlikult valikuliselt. Sest teisiti pole võimalik seletada, kuidas inimesed, kes tänase päevani marssivad Venemaa tänavatel Stalini piltidega käes, ei suuda korrakski peatuda ja minevikus küllaltki tõenäolise valikuvariandina samastuda kas või hetkeks nende miljonitega, kes diktaatori käsul sattusid aastateks GULAGi koonduslaagritesse, või pidid pärast kuudepikkust piinamise talumist seisma püssitorude ees, oodates surmavat, aga nende jaoks juba päästvat lasku.

Valikulise valiku petlikkus

Ju on see siis mugav valik, mida enesepettuslikult saab taoliste valitsemissüsteemide puhul teostada vaid valikulise minevikuga samastumise variant.

Ning, nagu samuti Hitleriaegse Saksamaa puhul – miks samastudes peab jääma vaid selle ajalõigu alguse juurde, ignoreerides natsionaalsotsialistliku parte eksistentsi lõpukuid. Kuigi selline enesepetlik valikuprintsiip on tegelikult igati arusaadav, sest Hitleri võimu saavutusi (ka üksikuid) kiites, pole ju mingit tahtmist selle lõpufaasi meenutada.

Aga ühe perioodi terviklikkuse huvides lähtudes tuleks seda teha. Olles lõpuni aus. Sest kogu mainitud ajajärk (stalinismiga sarnaselt) polnud kaugeltki samastumist vääriv šikkides mundrites joviaalne pidu ja pillerkaar. Ja kergete võitude jada.

Ning lõpule mõeldes leiduks vaevalt palju soovijaid, kes ihaleksid samastuda kas või ühega nendest sadadest tuhandetest Hitleri sõjameestest, kes nartsud jalgade ümber mässituna venisid ärakülmunud vangidena vaevaliselt mööda Venemaa ääretuid avarusi. Või nende sõjameeste emade ja naistega, kes samal ajal püüdsid meeleheitlikult leida inglaste-ameeriklaste poolt varemeteks pommitatud hoonetes midagi ellujäämiseks vajalikku.

Igatahes, kuigi me oleme samastumisvalikutes (seda eriti mineviku puhul) vabad, tasuks eelnevalt rahulikul mõelda, kes on need „meie“ ja kellega tahaks südamepiinu tundmata lõpuni minna. Sest, nagu ajalookogemus õpetab, ei pea see lõpp olema kaugeltki samastumisvääriline.

Äripäeva essee

Äripäeva arvamuskülgedel ilmub kord nädalas pikemas mahus põhjalikum käsitlus ühiskonnas hetkel olulistel või üldist mõtteainest pakkuvatel teemadel

Ootame kaastöid arvamus@aripaev.ee

Vaata seoseid nende isikute ja firmadega:
Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum