Tsentristide häma Marina Kaljuranna suhtes peegeldab kaotusvalu

Valimistejärgsetes intervjuudes jõudis kõlada mõte, et Kaljurand pole üldsegi mingi sotsiaaldemokraat. Näiteks osutas Yana Toom, et Kaljurand oli minister Reformierakonna valituses ning et tema poliitilised vaated on ebaselged. See pole siiski päris nii, et mitte öelda – pole üldse nii. Välisministrina töötades ei kuulunud Kaljurand Reformierakonda. Ja see polegi tegelikult nii oluline.

Aga siis, kui ta 2016. aastal kandideeris presidendivalimistel iseseisva poliitikuna, esines ta alati järjekindlalt sotsiaal-liberaalselt positsioonilt, mis ongi põhimõtteliselt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) positsioon. SDE paistab kohati olevat Eesti kõige liberaalsem partei, kui liberalismi all mitte mõista eranditult „konservatiivset finantspoliitikat“ ja proportsionaalset maksusüsteemi.

Yana Toomil endal jätkus pooldajaid, et säilitada oma Euroopa mandaat, kuid neid ei jätkunud selleks, et endaga kedagi parteikaaslastest kaasa vedada. Nagu ka, muuseas, eelmistelgi valimistel.

Kui Toom ja Raimond Kaljulaid oleksid moodustanud paarisrakendi, oleks tulemus olnud ilmselt teine, kuigi viimane oleks sel juhul saanud selgelt vähem hääli.

Aga läks nagu läks, elektoraat rebiti lõhki, mõnedes traditsiooniliselt tsentristlikes piirkondades võttis täispanga Toom, mõnedes Kaljulaid. Just nende piirkondade ning just nende traditsioonilise valija madala valimisaktiivsuse juures venitas üks neist napilt välja, teine aga napilt mitte.