Liina Laks • 10 september 2019

Liina Laks: kellele ma oma pensioniraha kogun?

Olen alati arvanud, et II sambasse kogun pensionit endale – aga võta näpust, tegelikult tuleb nendest mõnekümnest eurost kuus üleval pidada tervet armeed hädalisi, kirjutab Äripäeva börsitoimetuse ajakirjanik Liina Laks.

Liina Laks.  Foto: Andras Kralla

Kui meile gümnaasiumi lõpus pankuripoiss klassi sisse murdis, olid tal kaasas pastakad, II sambaga liitumise lepingud ja pilt palmisaarest, kuhu ta meid kõiki pensionirahaga saata lubas. Polnud seal mingit informeeritud fondivalikut ega teenustasude võrdlust. Õpetaja valvsa pilgu all pidime kõik allkirjad alla panema. Pärast sain pastaka omale.

Nüüdseks on kõikidele selge, et selle nalja eest ei saa ei soojamaareisi ega isegi söögiraha. Pastakas on ka kadunud. Ja mis kõige hullem – selgub, et see II samba raha pole ka üldse minu raha. Kuidas nii?

Pangad ja seltsid nöörivad

Kõigepealt suured tänud ja kestvad ovatsioonid valitsusele, kes meile selle II samba lõi. Sammas sambaks, aga asi loodi nõnda, et raha andmine pankadele on minu jaoks kohustuslik, neil selle raha kasvatamine aga mitte. Kui kapitalistlikus ühiskonnas on tavaliselt nii, et kui mina annan kellelegi raha laenuks, peab tema intressi maksma, siis siinsed härrased pühapäevakapitalistid leidsid, et on täiesti OK võtta Eesti tulevaste pensionäride raha, seda turgudel – ja suures osas oma emapanga fondides – pööritada, selle pealt veel rasvast tasu koguda ning pärast, kui mul pinsiaeg käes, tuima näoga öelda: „Kahju küll, ei tulnud nagu eriti välja. Siin on see raha, mis meil üle jäi.“ Ehk siis minu poolt vaadates on selge: pank ei arva, et see on minu raha. Tema arvab, et see on tema tasuta raha.

Loe lisaks

Kui minu silmad pensioniiga näevad, siis läheb asi edasi nii: annan kogunenud summa kindlustusseltsile ja tema tilgutab mulle seda raha sealt sendikaupa. Kindlustusselts minu raha edasi investeerima ei pea, aga ega nad kümneid miljoneid kuskil pangakontol niisama hoia, ikka panevad kuhugi turuinstrumentidesse. Väga üldiselt öeldes käib minu ja kindlustusseltsi vahel selline lõbus mäng: suren mina enne, kui mul II samba raha otsas on, võidab selts. Suren ma eluaegse pensionilepingu korral pärast seda, kui raha II sambast otsas on, peab selts lisa maksma ja mina olen võidumees. Kui palju raha täpselt selle nalja pealt küsitakse, ei tea. Ehk: kindlustusselts arvab, et tegu on tema rahaga ja seda ta siis jaopärast mulle tilgutab ja loodab, et ma võimalikult kiiresti ära suren. See on ka põhjus, miks ma tahan uue korra tulles II sambast raha välja võtta – saan mõneeuroste väljakannetega oma kontolt ka ise hakkama.

Ettevõtjatel käsi pikalt ees

Et pensioniraha on justkui nende tasuta raha, arvavad lisaks ka ettevõtjad. Kummaline küll, kuidas muidu ei väsi keel kapitalismi ja turujõudu kiitmast, aga nüüd räägivad ettevõtjad, kuidas just pensioniraha pott on see, millest tuleb Eesti ettevõtlusesse investeeringuid teha. Kui on vaja töötajatelt tasuta ületunde nõuda, siis ei tohi riik sekkuda turumajanduse toimimisse. Aga kui kuskilt on tasuta raha saada – ja pensionipott on meil tubli 4,5 miljardit, nii et üht-teist on –, siis on käsi pikalt ees.

Veel ei ole ma kuulnud üheltki ettevõtjalt, mida mina konkreetselt sellest heategevusest saan. Ettevõtjad ütlevad, et investeering toetab riiki. Ilus on. Mispärast ei ütle keegi: „Liina, vaata, ma nüüd võtan need sinu närused II sambasse kogunud 5000 eurot, pööritan seda oma start-up´is ja pärast annan sulle viiekordse summa tagasi.“ Vaat see oleks mehejutt! Praegu räägitakse siin aga pigem mingitest kaunitest aadetest, mis tähendab, et asi lõhnab selle järele, et kui see start-up vastu taevast lendab, siis ei vastuta keegi, aga kahju kannan mina. Neid 5000 eurot oskan ma ka täiesti ilma abita vastu taevast lasta.

Nõuan ausat kapitalismi

See tants pensioni ümber on läinud väga pühapäevakapitalistlikuks: kõik räägivad, kuidas nad hukkuvad, kui tasuta pensioniraha (enam) enda kätte ei saa. Aga tegelikult on küsimus ju teine: on ainult üks põhjus, miks peaks mu palgalt makse sambasse koguma: et pensioniraha kasvaks ja pärast oleks minul hea olla. Kas selle pealt peavad riskivabalt saama kasumit koorida pangad, ettevõtted, välisinvestorid või kes iganes, on täiesti teisejärguline küsimus.

Üldse aru ma ei saa: kui turuosalistel oleks hirmus valu teha nii, et keegi raha II sambast välja ei võtaks, võiksid nad ju seljad kokku panna ja tulla välja mõne revolutsioonilise ideega – näiteks maksta II sambas olijale paar protsenti intressi seal seisva summa pealt. Siis poleks ka suurt põgenemislainet oodata.

Endal on ka imelik, et pean praeguse pensioniteema puhul nõudma ei midagi rohkemat ega vähemat kui ausat kapitalismi – õiguse minu raha pööritada saab ainult tasu eest. Mitte nii nagu praegu, et minu ainus õigus on anda kohustuslikus korras ja tasuta pööritamiseks raha ja selle eest ka kõikidele huvigruppidele peale maksta.

Hetkel kuum