Vaatamata sellele, et majanduskeskkonna käekäigu kohta on pea lõpmatus koguses arvandmeid, ei ole siiani suudetud välja töötada mudeleid, mis võimaldaksid täpselt tulevikku prognoosida. Analüüsima ja prognoosima peab, seda tehaksegi igapäevaselt, aga alati säilib risk, et kõik läheb hoopis teisiti. Nii ei tasu ka inimestel teha suuri otsuseid ühe või paari majandusnäitaja tõusu või languse hirmus, vaid oma isiklikke vajadusi ja võimalusi kaaludes.

Viimased kuud on kinnitanud veendumust, et eestlased on kinnisvarausku. Niipea kui turg muutub tavapärasest aktiivsemaks, kirjutatakse sellest iga päev kümneid artikleid, räägitakse jutusaadetes ning õhtusöögilauas. Pea kõik täisealised inimesed käivad vähemalt korra mõnel kinnisvarakuulutuste leheküljel, et vaadata, milline on nende olemasoleva või unistuste kinnisvara hind.

Näpud hakkavad sügelema ja kalkulaatorid inimeste peas tööle.

Ehk peaks hankima endale mõne üürikorteri, mida välja rentida? Äkki peaks hoopis oma korteri kõrge hinnaga maha müüma, üüripinnale kolima ja hindade langedes uue elamispinna soetama? Kuuldavasti rabatakse praegu kõik kinnisavaraturult paari päevaga, äkki peaks ka lõpuks oma seisva kinnisvara müüki panema?