Ants Nõmper: juristide ummikusse jõudnud õpetamise päästaks osaliselt tasuline kõrgharidus

Eelmisel reedel toimus esinduslik konverents, kus arutati juuraõppe reformi. Ajendiks oli riigikohtu eestvedamisel tehtud analüüüs, kus tõdeti, et juristide õpetamine on jõudnud ummikseisu.

Saatsin konverentsile koos Soraineni ja Cobalti juhtivpartneritega toetusavalduse, sest reforme on vaja. Eelkõige on vaja tagasi pöörata tasuta kõrghariduse eksperiment ning luua selge karjäärimudel tippjuristiks saada tahtjatele.

Ka akadeemilises maailmas on vaja maksta konkurentsivõimelist palka, et õppejõud oleksid esmajoones seotud õppe- ja teadustööga. Ülikoolidel on autonoomia, mis tähendab, et õppejõudude palkadele ei ole piire ette seatud, samas on ülikoolil kohustus kohelda õppejõude võrdselt. Raske oleks leida argumenti, väärtustamaks juuraprofessori tööd kõrgema palgaga kui geograafiaprofessori oma.

Tartu Ülikooli ühtne palgajuhend ütleb, et doktorikraadita õppejõud saab minimaalselt 1400 eurot palka – see on vähem kui mittejuristist assistendi palk minu büroos. Täiskohaga professori palgamiinimum on vähem kui pool ringkonnakohtuniku palgast ning jääb alla abiprokuröri palgale!

Kuna ülikool ei suuda õppejõududele maksta normaalset palka, ongi praeguseks ajaks lõviosa õigusteaduskonnas õpetavatest inimestest ainult „külalisesinejad“ ehk need, kelle põhitöökoht on mujal. Võiks ju küsida: mis siis selles halba on, kui praktikud õpetavad? Akadeemilise õppe täiendamine praktikumidega on tõesti igati positiivne, kuid akadeemilist õigusõpet ei saa asendada pelgalt normi rakendamise praktikumiga.

Üks lahendus oleks riigilt raha juurde küsida. Samas ei ole kärbete tegemise ajal realistlik, et poliitikud leiavad võimalust juuraharidust rahaliselt toetada. Teine võimalus oleks nimetada õigusteadus üheks rahvusteaduseks, millega kaasneks riigile automaatselt rahastamise kohustus. See tuleks aga jällegi millegi arvelt, antud juhul siis ilmselt teiste rahvusteaduste arvelt.

Kõige mõistlikumaks lahenduseks on osaliselt tasuline kõrgharidus. Osaline selles mõttes, et tasu võiks küsida ainult osal erialadel – näiteks IT, juura ja majandus, sest neis valdkondades on investeeringut palju lihtsam tagasi teenida, võrreldes näiteks filoloogiaga – ning ainult osa kulude katteks, et vältida rahaliselt vähekindlustatud tudengite kõrvale jäämist.

Õppetasust saadav täiendav tulu tuleb suunata just õppejõudude palkade tõstmiseks. Kui Tartu Ülikool suudab pakkuda juuraõppejõule konkurentsivõimelist palka, siis ei liigu enamus ajupotentsiaali praktikasse, vaid jääb piisavalt ka akadeemilise karjääri juurde.

Peame ju igati mõistlikuks, et „tasuta teenused“ ei ole täiesti tasuta – maksame oma osa arsti juures, tasuta ühistransport on kättesaadav ainult sissekirjutuse alusel ning ka lasteaiakoha eest peavad vanemad maksma. Miks siis on tabu küsida tasu kõrghariduse eest, mis on ju parim investeering tulevikku?

Üks murekoht on see, et kuigi juura õppijaid on palju, ei vasta suur osa neist tööturu nõudmistele. Esiteks võib juristiks ennast nimetada juba bakalaureuseõppe läbinu. Tegelikus elus ei saa selline inimene ebapiisavate erialaste teadmiste tõttu iseseisvalt juristina tööturul hakkama.

Teine probleem on, et ainult Tartu Ülikooli magistrikraad võimaldab praktikas tippjuristi karjääri ehk tegutsemist klassikalistel juuraelukutsetel. See ei tähenda, et teisi ülikoole pole vaja, vaid seda, et nende ülikoolide õiguse õppekava lõpetajad ei ole reeglina Eestis tööturul atraktiivsed. 2019. aasta algusest on saanud advokaadiks 4 Tallinna Ülikooli, 3 TalTechi ja 87 Tartu Ülikooli lõpetanut.

Kolmandaks tuleb arvestada, et osad sessioonõppes (mitte igapäevaselt, vaid töö kõrvalt õppides) õppivad tudengid ei olegi peamiseks eesmärgiks seadnud juristina töötamise, vaid õpivad õigust oma silmaringi laiendamiseks. Seetõttu võibki tunduda, et juristide kvaliteet on langenud.

Võimalikuks lahenduseks on ühtse juristieksami juurutamine pärast magistriõpingute lõppu. Selle edukas sooritamine avaks võimaluse juriidilist kõrgkvalifikatsiooni nõudval erialal töötamiseks. Praegune olukord, kus advokaadid, kohtunikud, notarid ja prokurörid ise täismahus oma kutsealale pürgijatele eksameid korraldavad, ei ole mõistlik ei eksamineerijate ega eksamineeritavate vaates.

Ühtse juristieksami edukas sooritamine annaks ka vastuse küsimusele, kes on ja kes ei ole Eestis jurist ning kes võib näiteks kohtus esindada. Ettevõtte juristidele juristieksami sooritamist ei pea kohustuseks tegema, sest ettevõtjate vajadused võivad olla väga erinevad.

Ära ei pea kaotama ka võimalust elukestva õppe raamides juurat õppida, kuid juristiks saaks ennast nimetada ainult juristieksami sooritanu. Sõltumata ülikoolist, kus ta õppis.

Osaliselt tasuline kõrgharidus ja ühtne juristieksam ei ole kumbki originaalsed ideed. Kuna riik ei ole suutnud kinni pidada hariduse rahastamise lubadustest, mis anti tasuta kõrgharidusele üleminekul, siis oleks aumehelik lubada ülikoolidel osaliselt oma töö eest tudengitelt tasu küsida. Usun, et maksev tudeng on ka nõudlikum ja saadava hariduse kvaliteet paraneb. Ühtne juristieksam oleks omakorda kvaliteedikontrolliks õigusõppele ning peaks maandama kahtlused teemal, kas konkurentsi puudumine õigusõppes viib kvaliteedi langusele. Ja lõpetuseks – kumbki lahendustest ei eelda riigieelarvest lisaraha, vaid ainult regulatsioonide muutmist.