Kreeka vajab reforme pankrotikuulutuste kiuste

Kreeka teise abiprogrammi esimene ülevaatus on kaheksa kuud pärast eelmiste väljamaksete tegemist EFSFi ja IMFi poolt lõpule jõudmas. Selle „kvartaalse“ ülevaatuse venimist põhjustanud poliitilised segadused ning ebaselgus tuleviku suhtes on ka Kreeka jätkuva majanduslanguse peasüüdlased. Kuid nüüd on Euroopal ja IMFil  vähemalt koostööaldis ja -võimeline partner.

Koalitsioonivalitsus eesotsas peaminister Samarasega leppis troikaga (Euroopa Komisjon; IMF ja Euroopa Keskpank) kokku uuendatud koostöömemorandumi,  mis koondab sadu ülesandeid riigirahanduse, tööjõuturu, tervishoiu, finantssektori, toote- ja teenuseturu jpt valdkondades. Näiteks pensioniiga tõstetakse ühe sammuga kahe aasta võrra, 67 eluaastani. 1. jaanuarist 2013 rakenduvad progresseeruvad kärped erirežiimis palgasaajatele  - kohtunikud, diplomaadid, arstid, sõjaväelased jmt tööalade esindajad, kelle palk on vahemikus 2500-4000 eurot kaotavad sellest 30%. Vabanetakse paljudest maksueranditest ja -soodustustest. Finantssektoris võib oodata nõrgemate pankade restruktureerimisi ja sulgemisi. Viimase kolme aastaga on riigi struktuurne eelarvepositsioon paranenud juba 13% SKPst ning kokkulepitud lisameetmed peaksid viima eelarve nn primaarülejäägi 4.5% tasemele 2016 aastaks – see aga võimaldab võlakoormust püsivalt vähendama hakata.

Abilaenuprogrammi nõudmised on mõistagi ebamugavad nii inimestele, kes peavad osast sissetulekust või hüvedest loobuma, kui ka poliitikutele, kes peavad reforme selgitama – ent kohandumine välise toe abil on kordades pehmem kui korratu pankrotiga kaasnevas kaoses. Eurost loobumine, mida vahel Kreekale soovitatakse, hävitaks kodumaise kapitali, säästude väärtust märksa enam ja elatustaseme kohandumine tuleks praegusest järsem. Ja reformida tuleks ikka.

Just vähene usk riigi reformivõimesse on õõnestanud seni kokkulepitud meetmete tulemuslikkust. Näiteks ambitsioonikast erastamiskavast loodetakse kümneid miljardeid tulu, kuid välisinvestori vaatevinklist on riskantne panustada riiki, mille põhikreeditorid pole tingimustes üksmeelel – „parem ootan veel aasta ja saan vara veel poole odavamalt kätte“ võib mõelda mõnd põnevat sadamat sihtiv huviline. Mõistlik oleks aga varade odavmüüki vältida.

Nii on vältimatu lahendada Kreeka küsimus veenvalt. Euroalas on teisigi nn haavatavaid riike, mida turud survestada võiksid kui euroala ühtsust demonstreerida ei suuda. Lahenduse keskpunktis on võlakoormus – eurogrupis 26. novembril sündinud kokkuleppe kohaselt sihitakse võlataseme alanemist 2020. aastaks 124%-ni SKPst ja 2022. aastaks juba alla 110%. Ootuse põhieeldusteks on kreeditoride püsiv tugi ja majanduskasvu taastumine, mida omakorda abistab majanduse avanemine, piirangute kaotamine ja üldine usalduse taastumine. Et ootus realiseeruks, on euroala riigid oma soodsaid laenutingimusi täiendavalt pehmendanud – kuid laenude andeksandmist ei ole toimunud ja seda ka ei plaanita.

Kreeka võlakoormuse vähendamist aitavad juba käivitunud võlakirjade allahindlusega tagasiost ja kahepoolses korras (Eestita) antud abilaenude intressialandused. Lisaks lükkuvad Kreeka intressimaksed EFSFile aastasse 2023 ja edasi. Need ja muud meetmed üheskoos tasandavad võlateenindusprofiili riigile jõukohaseks.