Kahekordistame müüjate palgad

Kaubanduskeskused otsivad paaniliselt uusi töötajaid, tööportaalid on uute Rimide, Comarketite ja Selverite kuulutusi täis. Töökuulutusi jälgides ületab kaubandussektori tööjõupuudus kordades IT-sektorit: teenindussektor vajaks päevapealt sadu uusi müüjaid. Üks kaubanduskett meelitas hiljuti töötajaid 500 euro suuruse stardirahaga. Samal ajal ilmuvad hirmutavate pealkirjadega ajakirjandustekstid (“XX kaubandusketi renditöötajad süüdistavad poodi orjapidamise” ja “Kuidas ma olin YY kaubandusketi ori”.

Majandusteooria järgi peaks turg olukorda reguleerima. Kui tööjõunõudlus läheb liiga suureks, siis tuleb palka tõsta. Millegipärast ei toimi see aga kaubandussektoris, kus palgad on ebaproportsionaalselt madalad ning seetõttu puuduvad ka igasugused hea teeninduse standardid. Tallinna Solarise keskuse toidupood otsib töötajaid 520 brutoeuroga, mis teeb netopalgaks 425 eurot. Tõenäoliselt ei erine teiste Eesti kettide palgast sellest kuigi palju, ette tuleb ka 400eurost brutopalka. Kas see peabki nii olema? Ei pea.

Praegu oleme suletud ringis, kus a) müüjad pole rahul, b) kliendid pole rahul, c) kaubandusketid pole rahul ning ka d) kinnisvarainvestorid hakkavad rahulolematuks muutuma. Sellest pole võimalik välja tulla lausliberaalsete meetoditega ehk mõtteviisiga, et mingit palgaregulatsiooni ei ole vaja, turg ise reguleerib.

Ainus võimalus on mõelda, kuidas efektiivsus, st tunnimüük oleks suurem. Kuidas seda saavutada? Poode peab lihtsalt vähem olema: kaubanduskeskuste buum ei vii hindu alla, vaid muudab sektori ebaefektiivseks.