Ülereguleeritus ohustab ühisrahastuse eeliseid

Ühisrahastus on alternatiivne rahastamisvõimalus, kus interneti kaudu viiakse kokku rahastust otsivad ettevõtted ning inimesed, ettevõtted või muud organisatsioonid, kes soovivad investeerida, laenata, annetada või sponsoreerida neile huvipakkuvat projekti või valdkonda.. Ühisrahastamise mudeli näiteks sobib Eestist Hooandja portaal, mille kaudu saab koguda rahalist toetust loomingulistele ideedele.    

Ühisrahastamise mudeli kasutamine laieneb kiirelt. 2012 oli ühisrahastamise maht Euroopas 735 mln eurot, aastataguse ajaga võrreldes oli kasv 65%. Teiseks, ühisrahastamisega kaasnevad riskid, mida võidakse soovida maandada uute reeglite kehtestamisega ELis.

Võimalikeks riskideks on näiteks pettused: ettevõte ei kasuta ühisrahastamise käigus saadud vahendeid eesmärgipõhiselt. Samuti ei pruugi rahastajad teada kõiki projektiga kaasnevaid riske või rahastajad ei saa tagasi oma raha, kui projekt ei kogu kindlaksmääratud hulgal raha. Suuremad riskid kaasnevad laenu- ja omavahenditepõhiste ühisrahastamise liikidega. Näiteks laenuandjal võib olla keeruline hinnata laenusaaja krediidiriski või potentsiaalsel investoril ei ole piisavalt infot, et hinnata aktsiate õiglast väärtust.  Kaubanduskoda on seisukohal, et nimetatud riskid ei ole siiski suured ning nende maandamiseks ei ole vaja ELi tasandil kehtestada täiendavaid regulatsioone.

Ühisrahastamise valdkond ei ole ELi tasandil täielikult reguleerimata. Võimalikke riske aitavad  vähendada juba kehtivatest direktiividest tulenevad nõuded. Näiteks E-kaubanduse direktiiv kohustab ettevõtjat, kes soovib hankida raha ühisrahastamise teel, end identifitseerima ning selgitama, mis eesmärgil kapitali kaasatakse. Teiselt poolt maandab riske eneseregulatsioon. Näiteks ühisrahastamise internetiplatvormide huvides on pettuste vältimine ning seetõttu on nad loonud omal algatusel pettuste ärahoidmise mehhanismid.

Ühisrahastus on enamasti paindlik ja lihtne viis raha saamiseks ning ühisrahastamise areng mitmekesistaks ettevõtjate võimalusi kapitali suurendamisel ja investeeringute saamisel. Sellest võidaksid peamiselt alustavad ettevõtjad ja idufirmad, sest ühisrahastamine võib suure tõenäosusega olla lihtsam, kiirem ja paindlikum viis kapitali hankimiseks kui pangalaen, ingel- või riskikapitaliinvesteeringud. Täiendavate reeglite kehtestamine aga pidurdaks ühisrahastamise arenguid ning ei aitaks kaasa ettevõtete finantsvahendite kättesaadavuse paranemisele. See on aga oluline just väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele.

EL võiks uute ja detailsete reeglite kehtestamise asemel panustada esmalt sellesse, et ettevõtjate teadlikkus ühisrahastamisest kui alternatiivsest kapitali kaasamise viisist oleks parem. Samas on vaja laiendada ka tavainimeste teadmisi ühisrahastamise olemusest, selle positiivsetest külgedest ning võimalikest riskidest. EL võiks aidata kaasa ka eneseregulatsiooni arendamisele kogudes ja levitades parimaid näiteid eneseregulatsioonist.