"Tamkivi väiksed sammud"

Enamikus on Sten Tamkivi pakutav väikesed sammud, nagu ta ka ise ütleb. Kehvemaks läheb mu tunne seal, kus loodetakse maksukergendustele, sest need sammud on väga pikad ja poliitilised kulukad. Kuna ettevõtjatel pole tegelikult ükskõik, milline on maksusüsteem ja valitsus, söandan viidata teatud tasakaaludele ja vajadustele ühiskonnas, mis annavad tooni valimistulemustes.

Tööjõumaksude üle kurtmisest on vähe, kui sellele ei pakuta asendust. Need on meil üsna ELi keskmised, mitte kõrgeimad,  siiski olen seda leevendust otsinud, ent saan ka Tamkivilt etteheite, et tegelen maksuauguga, kusjuures ta nimetab 25 miljonit, kuigi mina räägin ainuüksi käibemaksu osas kümme korda suuremast numbrist. Ka arvete 999eurosteks jagamise jutt näitab, et autor on liigselt käibedeklaratsiooni idee pealiskaudsete kriitikute inforuumis.

Optsioonide maksustamine ei ole võetud laest. Nende mõte ju on töötaja püsiv sidumine firmaga, ning riigieelarve ei saa seda seose riski piiranguta enda kanda võtta. Kui soovime kapitalitulu maksustamise soodsat režiimi, ei saa me soosida piiranguteta mitterahalist palka. Minu mäletamist mööda  oli Tamkivi noisse aruteludesse omal ajal kaasatud.

Et riskiinvesteeringuteks pole „piisavalt“ raha, jääb küllap majandusseaduseks, ja eriti selge on see lühikese kapitali akumuleerimise ajalooga rahva puhul.  Kas Arengufond, Smartcap või EAS on siin asjaosaliste silmis tegijad, oleks muidugi põnev kuulda, aga eks me pea enamjaolt lootma tõesti keskkonna loomisele ja välisinvestoritele.

Kokkuvõttes soovitan ettevõtjaile vähem proletaarset stiili protesti ja rohkem seda sorti konstruktiivseid algatusi. Järgmiste valitsuste jaoks nad nii hinnatud dialoogipartnerid ei pruugi olla, kuna moodustavad valijaskonnast väikese vähemuse. Ja ei maksa pettuda, kui soovid üks ühele ei täitu. Miljonilise rahvaga on raske olla suurim, parim ja originaalseim, sarnaseid eesmärke püstitavad palju riigid ja siin maanurgas on selleks omad piirangud.

 

 

Autor: Vilja Kiisler, Jürgen Ligi