Õigupoolest on nii avalik kui ka erasektor inimeste finantskirjaoskuse parandamiseks juba samme astunud. Internetis on näiteks tasuta kättesaadavad raamatud „Investeerimise teejuht“, „Väärtpaberite teejuht“ ja „Finantsaabits“. Finantsinspektsiooni portaalis minuraha.ee saab teavet rahaasjade arukaks korraldamiseks ning pensionikeskus.ee võimaldab pensionifonde objektiivselt võrrelda. Pankade klientidele kasutuses on rahaplaneerija, pakutakse tasuta seminare jm.
Riik on inimeste napi finantskirjaoskuse probleemi teadvustanud ning on loomas vastavat programmi. Kuid seal on ka puudujääke – ettevõtmine läheb aeglaselt ning puuduvad viited organisatsioonikultuuri ja riigirahanduse edendamisele. Vaja on kõikehaaravat, läbimõeldud ja riiklikust arengukavast agressiivsemat lähenemist.
Börsiettevõtete vähesus ja kohaliku võlakirjaturu puudumine on tõestuseks selle kohta, et lisaks eraisiku rahandusele vajab tähelepanu ka ettevõttemajandus. Nende puuduste tõttu on piiratud ettevõtete finantseerimis- ja eraisikute investeerimisvõimalused.
Ka avaliku sektori asutustele tuleks kasuks finantsotsuste parem läbimõtlemine, seda eriti arvestades kohalike omavalitsuste võlakoormat. Tasub kaaluda näiteks seda, kas riigihangete puhul on ikka hilisemaid kulusid arvestades mõttekas tellida töö odavaimalt pakkujalt.
Riigieelarve seisukohalt on vaja tähelepanu pöörata ka valijaskonna harimisele riigirahanduse osas. Eesti on aastaid eeskujuliku eelarvestamise eest kiita saanud, kuid see ei garanteeri trendi jätkumist. On vaja, et riigirahanduse põhitõdesid tunneksid nii avalikus sektoris poliitikat kujundavad isikud kui ka valijad. Põhiteadmised riigieelarvest, maksundusest ja laenu elamisega kaasnevatest tagajärgedest tagavad selle, et populismi abil ei oleks võimalik valijad ära osta ning riiki pankrotti ajada.
Eesti demograafilist trendi vaadates oleks laenuraha abil „parema elu“ elamine tulevaste põlvede ees lausa kuritahtlik. Tänased laenud tuleb homsel päeval kõrgemate maksude näol tagasi maksta ning tööealise elanikkonna vananemise tõttu on maksukoorma tõus juba niigi garanteeritud.
Meie pensionikassa defitsiit ähvardab veelgi kasvada ning kaugel ei ole ka aeg, mil saame eurotoetuste tarbijast netosissemaksjaks. Kõik need küsimused vajavad kogu ühiskonna kaasamõtlemist, mille eelduseks on meie finantskirjaoskuse kasv.
Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi „Edukas Eesti“ raames.