Nestori vastulöök pensionisüsteemi kriitikutele

Vabandan ette, kui ma kellegi jaoks seletan nüüd triviaalsusi, kuid paraku tuleb seda teha. Sest pensionisüsteemi kriitikud kahjuks seda ei tea või ei taha teada. Või on unustanud.

Vanaduspension on kristlikus kultuuriruumis loodud väärtus, mis põhineb arusaamal, et eakamal inimesel peab olema kindel tema enda isiklik sissetulek ajal, millal ta ise oma vanuse tõttu tööelus osaleda ei saa. Mõnes teises kultuuriruumis kantakse eakate eest hoolt perekonna või kogukonna poolt ja seal pole pensione mitte kunagi makstud ega ei hakata ka ilmselt mitte kunagi maksma. Meie siin Euroopas näiteks peame õigeks, et kui varem sai inimene kord kuus palka, siis pensioniikka jõudes asendub see perioodilise sissetulekuga pensioni näol. Ja mis kõige olulisem – pensione makstakse kuni inimese elupäevade lõpuni.

Tehke vahet pensionifondil ja investeerimisfondil

Siit ka minu esimene ja suur palve – saada aru, mis vahe on teise samba pensionifondil ja investeerimisfondil. Investeerimisfond on suurus, kuhu te saate paigutada oma vaba raha heas usus, et selle pealt võib teenida. Vastavalt sõlmitud lepingule saate sealt oma raha välja võtta, omal äranägemisel kohe kasutada või edasi investeerida. Investeerimisfondil ei ole muud eesmärki kui ülalmainitud hea usu tegelikkuseks saamine. Ka kogumispensioni fondid investeerivad ja elavad teadmises, et rahapaigutus peaks tooma aastate jooksul omanikule tulu. Aga lisaks sellele on neil veel teine eesmärk – kindlustada inimesele pensioniikka jõudes igakuine sissetulek.

Püüan asja seletada hästi mustvalge näitega. Minusugune meesterahvas saab järgmisel aastal 63aastaseks ehk jõuab vanaduspensionikka. Tema vanaduspensioni suurus seejuures on välja arvutatav. Statistikaameti koduleheküljelt saab igaüks vaadata ka keskmise, kui kaua selles vanuses mehed Eestis veel pensionit vajavad. 2014. aastal oli see number 16,36. Seega saaks igale pensionile minejale välja arvutada nende kahe numbri alusel pensioni suuruse järgnevateks aastateks, päeva pealt välja maksta ja öelda, et sellega ongi kõik! Ometigi me seda ei tee ja ei tee seda ka mitte keegi mujal maailmas. See oleks suurim väljamõeldav lollus, sest tulemuseks oleks suur hulk inimesi väga kõrges vanuses, kes elavad üle keskmise, on kaotanud töövõime täielikult ja kellel polegi sissetulekut! Loodan, et oli arusaadav.

Kui esimene sammas on lausriiklik siis ka teine sammas on riiklikult korraldatud. Tulevase pensionäri ja riigi koostöös. Varem sündinutele vabatahtlikult ja noorematele kohustuslikult. Kolmas sammas on vabatahtlik, koguja ja fondi vahelisel leppel põhinev. Riik siin kohustusi igakuulisteks väljamakseteks pensionieas ei võta, seega saab raha välja võtta ka kogumise ajal ja teha sellega mis iganes, kui nii on poolte vahel kokku lepitud. Teise samba puhul nii ei ole. Riik ei ole teinud üleskutset – kui paned 2% oma palgast investeerimisfondi, siis lisab riik Su kontole kahekordse summa! See oleks muidugi väga lõbus, selline kapitalismi-kommunismi segu, aga niivõrd „tarka“ üleskutset on raske ette kujutada. Küll aga sai selgelt öeldud, et kui sa ise oled nõus 2% oma palgast pensioni huvides kogumisele panema, siis lisandub sinna 4% sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast. Veelkord – rõhuga sõnal „pension“. Mitte „investeerimine“!

Kriitikud jagunevad akadeemikuteks ja enda äri pööritajateks

Teise samba kriitikud jagunevad meil kaheks. Esimene osa, peamiselt akadeemiline pool, ei usu kas investeerimisse üldse või siis selle kasulikkusesse pensionide puhul. Nendega vaidlemise keerukus seisneb selles, et lisaks kriitikale ei ütle nad mitte kunagi ega mitte kuidagi, mida siis selle nigela demograafilise olukorra juures teha. Ehk ei paku alternatiivi.