Viini kesklinnas, ajaloolise Börsi väljaku ja vorstiputka juures pannakse reedel paika, millises suunas nafta hind liikuma hakkab. Kui maikuus näis, et miski ei suuda nafta hinna võidukäiku peatada ning nimekad analüütikud prognoosisid peagi saabuvat 100dollarilist barrelihinda, siis nüüd aitasid Venemaa ja Hiina naftal päevadega 10 protsenti odavneda. Nafta hinda on tabanud omamoodi topelthirm: ühelt poolt oodatakse reedel Viinis asetleidvalt OPECitippkohtumiselt otsust või vähemasti signaali, kas miljarditesse barrelitesse ulatuv kärpeprogramm jätkub või mitte.

Venemaa on andnud mõista, et sooviks tootmispiirangutest loobuda. Sealjuures on Bloomberg toonud välja, et eelmisel aastal täitis Venemaa endale võetud piirangute mahust vaid 85 protsenti, samal ajal kui näiteks Saudi Araabia täitis programmi 150 protsendi ulatuses.

See pole kahe riigi sõprust sugugi tumestanud, vaid sõprus on läinud aina tugevamaks. Pärast seda, kui Saudi Araabia kuningas Salman külastas oktoobris esimest korda Moskvat, on kahe riigi naftaministrid korduvalt teineteist külastanud. Möödunud neljapäeval alanud jalgpalli maailmameistrivõistlustel, kus mõlema riigi võistkond vastamisi läksid, püüdsid kaamerad Vladimir Putini ja kroonprints Mohammad bin Salmani ühtelugu sõbralikult vesteldes kinni. Reutersi andmetel on kahe riigi vahel kaalumisel 10–20aastane koostööleping, mis võiks naftaturgu oluliselt stabiliseerida.

Venemaa energiaminister Aleksander Novak on andnud mõista, et peab võimalikuks, et OPEC ja tema liitlased vähendavad tootmispiirangut 1,5 miljoni barreli võrra päevas. Et praegune maht on 1,8 miljonit barrelit päevas ning paljud riigid ei täida seda niigi lubatud mahus, tähendaks see sama hästi kui piirangutest loobumist.

See ei meeldi sugugi ei Iraanile, Venezuelale ega Iraagile, kellest viimased enda toodangut tõsta ei saa. „Kui Saudi Araabia Kuningriik ja Venemaa tahavad tootmist suurendada, nõuab see ühtsust. Kui need kaks tahavad seda ise teha, siis on see koostööleppe rikkumine,“ rääkis Iraani OPECi esindaja Hossein Kazempour Ardebili.

Mis saab nafta hinnaga?

Naftariikide põhiline hirm on, et kui 1,8 miljoni barrelisest tootmispiirangust loobutakse, ujutatakse turg taas naftaga üle ning hind läheb alla. Võrdluseks: möödunud aastal toodeti maailmas keskmiselt 97 miljonit barrelit naftat päevas. Tootmispiirangute efektiivsuse üle on pikalt vaieldud, sest kohe, kui piirangute mõjul hind veidi liigub, on USA hakanud naftat rohkem tootma. Pigem on nafta hinna tõusule kasuks tulnud segadused suures naftariigis Venezuelas, mis on varustust kärpinud, ning USA sanktsioonid Iraanile.

Hinda on kergitanud ka vahepeal suurenenud nõudlus, mida toetab viimase aasta ülihea majanduskasv ning tänavune positiivne prognoos nii Maailmapangalt kui ka paljudelt teistelt institutsioonidelt. Ehk siis: kui majandus peaks nüüd aeglustumise märke näitama, siis väheneb ka nõudlus ja suurenenud tootmise tingimustes tähendab see hinna langust.

Seevastu energiaturgu jälgiv analüütik Cyril Widdershoven ei pea tõenäoliseks vähemalt seda, et Saudi Araabia turu odava naftaga üle ujutab. Oilprice.com-ile tehtud analüüsis toob ta välja, et kuigi teoreetiliselt on kõrberiigil võimalik paisata turule 12,5 miljonit barrelit naftat päevas, siis tema hinnangul on Saudi Aramco oma tootmislae juba kätte saanud ning massilist naftajuga sealt vähemalt lähiajal turgu tabamas pole.

USA Iraani ja Hiina vahel

Teisalt survestab eelkõige USA nafta hinda Hiina, kust esmaspäeva hommikul teatati, et juhul kui 6. juulil hakkavad tõepoolest Hiina kaupadele USAs kõrged tollid kehtima, annab Hiina vastulöögi USA naftale. Kuna USA ekspordib Hiinasse praegu kuus miljardi dollari eest naftat, oleks tegu USA-le valusa löögiga.

Iseäranis tabab see USA naftahiide ExxonMobili ja Chevronit, vahendab Reuters. Kuna USA pole OPECi liige ning tootmispiirangud talle ei kehti, oli ta viimase aja nafta hinna tõusu üks suurimatest kasusaajatest – nii kui hind tõusis, pandi piltlikult öeldes pumbad kiiremini tööle. USA päritolu toornafta on viimase aastaga kallinenud ligi 45 protsenti, 64 dollarile barreli eest. Kuid võrreldes mai lõpu 72dollarilise tipuga on hind odavnenud 10 protsenti.

„Nafta hinna langus on klassikaline reaktsioon võimalikule kaubandussõja intensiivistumisele Hiina ja USA vahel ning OPECi tootmismahu suurendamisele, mis murraks nõudluse ja pakkumise tasakaalu,“ ütles Jaapani Oil, Gas ja Metals National Corpi peaökonomist Takayuki Nogami Bloombergile. Nogami peab võimalikuks, et nafta hind jääbki surve alla.

USA-le valmistab Hiina otsus peavalu ka suure maailmapoliitika seisukohalt: kuna USA taganes Iraani tuumaleppest ja kehtestas riigile karmimad sanktsioonid, siis üks meede, millega Iraani survestada, oligi Hiina-suunaline naftaäri. Kuna Hiina on Iraani suurim naftapartner – ligikaudu viiendik naftast läheb oilprice.com-i andmetel Hiinasse, siis kui nüüd USA naftavoog Hiinasse peatuma peaks, esitab Hiina Iraanile suurema tellimuse ning USA loodetud survest Iraanile ei saa juttugi olla: vähenenud toomise asemel tootmine hoopis intensiivistub.