Kunstiindeks rühib ülesmäge, hakkaks investoriks?

Artikkel

- Börsiuudised
- Birjo Must
- 27. september 2018 kell 3:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kunstiindeks rühib ülesmäge, hakkaks investoriks?
Kuigi tavainvestori skeptitsismi kunsti investeerimise vastu on keeruline murda, võivad ka Eesti kunstiteosed pakkuda meeldivat tootlust. Seda juhul, kui on olemas huvi ja kannatus.
„Minu jaoks pole tootlus oluline, aga kindel teadmine, et kunstiteosed ei lähe odavamaks, on hea,“ rääkis Äripäeva raadios investor ja kunstisõber Riivo Anton, kes on ühtlasi ka Eesti kunstiindeksi andmebaasi looja.
Kunsti investeerimine tekitab üldjuhul vastakaid arvamusi. On neid, kelle sõnul omab kunst vaid emotsionaalset väärtust ja investeeringuna seda käsitleda ei saa. Teisalt võib hea nina ja analüüsivõime viia teosteni, mille väärtus ajas kasvab. Ajalugu on näidanud, et hea õnne korral isegi sadu või tuhandeid kordi.
Tootlus teeb nii mõnelegi varale silmad ette
Kevadel Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse projekti raames koostatud ja avalikustatud andmebaas on abiks kõigile neile, kes armastavad kunsti, kuid soovivad hinnata ka selle soetamise majanduslikku otstarbekust. Andmebaas hõlmab üle 5500 Eesti kunstiteosega tehtud tehingu aastatel 1998–2017 ning selle alusel on arvutatud ka hinnaindeks, mis sarnaneb põhimõtteliselt börsiindeksile ehk näitab, kuhu kunstituru hinnad suunduvad. Ning tuleb välja, et see rühib kenasti ülesmäge – ajavahemikul 1998–2017 on kunstiteoste kumulatiivne tootlus 4,8% aastas. Sellega jääb kunst küll napilt alla kinnisvara- ja aktsiaturgudele, kuid teeb nii mõnelegi varaklassile silmad ette.
„Nagu iga varaklassi puhul, on teatud segmendid, mis liiguvad turu keskmisest erinevalt. Kõige parema tootlusega on olnud Eesti kaasaegne maal, mille tootlus on 8% ringis,“ märkis Anton. „Kunstil on aga väärtus, mida teistel varaklassidel ei ole – sealt on võimalik saada ka emotsionaalset intressi – et vaatad ja naudid,“ muigas investor.
Pooletuhande euroga maal seinale
Eesti pole ainus riik, kus kunstituru indeks on välja arvutatud. Maailmas on neid kümneid. Küll aga on kunstiindeksite globaalseks probleemiks usaldusväärsete hinnaandmete nappus. Nimelt põhineb enamik indeksitest vaid umbes pooltel tehingutest, mis kunstiturul tehakse. Seda põhjusel, et paljud tehingud tehakse galeriides ja edasimüüjate vahendusel, kes hinnainfot ei avalikusta. „Kindlasti ei ole ka Eesti kunstiindeksis kõik Eesti kunstitehingud. Me ise oleme hinnanud, et võib-olla on seal kolmandik kuni pool kõigist Eesti kunstiga tehtud tehingutest,“ rääkis Anton, selgitades, et sinna koondatakse juba toimunud oksjonite ja suuremate galeriide kaudu tehtud tehingute statistika.
Annab arvandmetel põhineva ülevaate Eesti kunstiturust. Ehk näitab kunstituru hindade üldist suundumust ning toimib sarnaselt börsiindeksiga.
Andmebaasis on üle 5500 Eesti kunstiteostega tehtud tehingu aastatel 1998–2017. Kaks kolmandikku neist pärinevad oksjonitelt ja üks kolmandik väljastpoolt oksjoneid.
Perioodil 1998–2017 on kumulatiivne tootlus 4,8% aastas.
Mullu tehtud tehingute arv 500 ja koguväärtus üle 1,1 miljoni euro.
Partneriks on seitse Eesti kunstigaleriid – NOAR, HAUS, Temnikova & Kasela, Vaal, E-Kunstisalong, Kunstisalong Allee, Tartu noore kunsti oksjon
Paljud investorid heidavad kunsti mõtteist välja eelkõige seetõttu, et tegemist tundub olevat rikaste mängumaaga. Anton kummutab selle müüdi kärmelt. „Üks huvitav asjaolu, mida selle andmebaasi alusel saab kindlalt väita, on see, et kunst ei pea olema elitaarne või kättesaamatu hobi. Ligi viiendik tehingutest, mis turul tehakse, on alla 500euroste teostega,“ märkis Anton.
Kuigi andmebaasi kõige kallim teos, Johann Köleri „Tatarlanna Mšatka mõisa aias“ maksis oksjonil üle 172 000 euro, siis 100 000 eurost kallima hinnaga on müüdud vaid üksikud teosed. Kõige rohkem tehinguid tehakse paari tuhande euroga, aga hea asja saab Antoni kinnitusel kätte nutividina raha eest. „Ma ikka ütlen, et uue nutitelefoni hind võib olla märksa kõrgem kui mõnel muuseumiväärtusega graafilisel lehel. Lisaks selle väärtus ajas suureneb või vähemalt kindlasti ei lange,“ lausus ta.
Turg on muutunud läbipaistvamaks
Maailmas koguvad populaarsust juba ka ühisrahastusplatvormid, mis korjavad investoritelt jupikaupa raha ja investeerivad selle hirmkallitesse teostesse. Eestis veel nii kaugele jõutud ei ole, kuid kunstiindeksi projekt on Antoni sõnul aidanud siinset turgu läbipaistvamaks muuta. Lisaks on see suurendanud koostööd galeriide vahel, mis nokitsevad tavaliselt igaüks omaette.
Üle paarikümne aasta Eesti kunstiklassika ja kaasaegse kunsti müügiga tegelenud E-Kunstisalongi juhi Tiia Karelsoni sõnul avalikustavad hindu kõik maailma oksjonimajad ja tema näeb projektis ainult kasu. Tema sõnul pole selle eesmärk olnud kunstiteoste populaarsemaks muutmine laiema publiku seas, aga kui see kaasa aitab, on hästi.
Sarnaselt Riivo Antoniga rõhutab ka Karelson, et kunsti ostmise eesmärk ei ole ainult rahapaigutamine, vaid teadlik kunstiostja arvestab ka investeerimisväärtusega. Karelsoni sõnul pole aga galerii seni teinud statistikat selle kohta, kui paljud kliendid kunsti just investeerimise eesmärgil ostavad.
Andmebaasi järgi tehti mullu Eestis kunstiga üle 500 tehingu ja tehingute koguväärtus ületas 1,1 miljonit eurot. Nagu varem mainitud, siis tegelik tehingute maht on tõenäoliselt kaks korda suurem.
Kui mõnel investoril tekib huvi Eesti kunsti vastu, tasub Antoni sõnul vaadata andmebaasist konkreetse autori tööde hinnataset. „Kunstiindeksi projekti suurim väärtus ongi see, et igal inimesel on võimalik saada juurdepääs mahukale andmebaasile ja vaadata, et kas need hinnad vastavad sellele, mis turul parajasti toimub,“ lausus Anton.
Investorid: kust ma tean, kes on järgmine Paul Cézanne?
Kunsti investeerimine nõuab investorite sõnul selliseid ekspertteadmisi, mis on olemas vaid tõelistel asjaarmastajatel. Liigne ajakulu ja vahendustasud söövad aga tootluse.
“Kindlasti liiguvad kunstiturul miljardid, kuid see on tõeliselt rikaste ja asjatundjate pärusmaa ehk pigem mäng kui reaalsus. Osta odavalt Leonardo Da Vinci või Pablo Picasso töö ja müüa see kasumlikult edasi on sama tõenäoline, kui müüa Lada 2101. aastal 2050 miljoni euroga,” ütles väikeinvestor Elmo Somelar.
Kuna kunst ja veinid on näidanud inflatsiooniga korrigeeritult positiivset tootlust, on väikeinvestor Kristjan Liivamägi analüüsinud neid kui alternatiivset varaklassi, mida oma portfelli kaasata. Temagi on aga jätnud plaani katki, kuna see nõuab aega ja pühendumist.
“Minu jaoks on kunsti investeerimine pigem aktiivne investeerimine, mis nõuab spetsiifilisi ekspertteadmisi antud valdkonnas. Kuna kunst ei ole minu hobi ega kirg, siis olen teadlikult valinud investeerimiseks varaklassid, kus mul on head teadmised atraktiivse tootluse saavutamiseks,” märkis ta.
Säilitamine ja hooldamine sööb tootlust
Mõlemad investorid tõid kunsti puhul miinuseks selle, et füüsilised esemed nõuavad ka vastava keskkonna olemasolu, hoiuteenuse eest maksmist ja kindlustust varguse või hävimise vastu. Kokkuvõttes võivad kunsti halduskulud paisuda suuremaks kui aastane tootlus, lausus Somelar.
Somelari sõnul pole kunst traditsiooniline investeering, sest kuigi me teame kunstiesemete suurt väärtust ajaloolises või kultuurilises perspektiivis, on nende õiget hinda keeruline määrata. Veelgi raskem on ennustada võimalikku aastatootlust, lausus ta.
Eesti kunsti puhul tuleb Somelari sõnul arvestada, et see on maailmas praktiliselt tundmatu ja kunstiturg on aktiivne pigem rikastes riikides nagu USA või Inglismaa.
Kunsti hind sõltub Liivamägi kinnitusel ka nõudluse-pakkumise suhtest ja see on suuresti sõltuv majandustsüklitest. “Võrreldes teiste varaklassidega on minu jaoks kunsti investeerimine tugevalt seotud ka spetsiifiliste teadmistega. Investor peaks olema antud valdkonna ekspert, et mõista millisel maalil ja veinil on potentsiaal tulevikus kõige rohkem hinda kasvatada,” lausus Liivamägi.
Arvestada tuleb vahendustasude ja moega
Somelari sõnul on kunsti hinna kujunemisel palju subjektiivsust ja kunstiteose kasumiga müük eeldab teatavat nõudluse kasvu ning korralikku vahendustasu oksjonipidajale. „Maal seinal on suurepärane emotsionaalne ja esteetiline väärtus ning rahuldab omamise soovi, kuid dividende ja positiivset rahavoogu see ei paku,“ märkis investor. Lisaks juhivad kunsti ka moevoolud, mistõttu võib eseme hind hoopis langeda.
Somelar eelistab aktsiaid, kuna see on likviidsem ja arusaadavam investeering. „Aktsia on siiski väike osa ettevõttest, mis pakub nõudlusele vastavaid kaupu ja teenuseid. Inimesed töötavad ettevõtte edu nimel igapäevaselt,“ märkis ta.
Teised varaklassid on investori sõnul vajalikud riskide hajutamiseks või vara säilitamiseks, mitte aga selle kasvatamiseks. „Selleks võib õige valiku puhul sobida ka kunst, kuid mulle meeldib emotsioonid ja esteetika materiaalsusest lahus hoida. Maalid, veinid ja autod olgu pigem nautimiseks,“ võttis investor asja kokku.
Kunsti ühisrahastus: kuidas oleks omada tükikest Andy Warholi?
Kui kunsti investeerimist peetakse tavaliselt rikaste privileegiks, kavatseb üks firma seda plokiahela tehnoloogiat kasutades muuta. USA platvorm annab tavainimestele võimaluse paigutada 20 dollari kaupa raha teostesse, mille on loonud suurkujud nagu Andy Warhol või Claude Monet, kirjutab Forbes.
New Yorgis loodud idufirma Masterworks on loonud esimese kunstiplatvormi, mille kaudu saab laiem avalikkus investeerida erinevatesse teostesse. Esialgu pakutakse investoritele kahte teost – 1,8 miljoni dollari eest ostetud Andy Warholi „Colored Marilyn“ ja 6,3 miljoni dollariga soetatud Claude Monet’ „Coup de Vent“.
Kui miinimumpanus on 20 dollarit, siis platvormi asutaja Steve Lynni sõnul jääb keskmine investeering 2500 kuni 5000 dollari piiresse. Lynni sõnul on kavas müüa teos 120 päeva jooksul uuesti maha, tagastada investoritele raha koos tehingukuludest ja maksude tasumisest alles jäänud kasumiga.
Observeri kinnitusel pole aga Masterworks ainus, kes sellist kontseptsiooni pakub. Üks sellistest ühisrahastuse tüüpi platvormidest on ka ettevõttel Arthena. See pakub võimalust osta osakuid fondis, mis omandab ja müüb kunstiteoseid viieaastase perioodi jooksul.
Spetsialistidel aga kunsti ühisrahastusse üleliia usku ei ole. Princeton University majandusprofessori Orley Ashenfelteri sõnul ei tee pisikeste summade kaupa kunstiinvesteering tõenäoliselt kedagi rikkaks. “See võib olla osa hajutatud portfellist seni, kuni vahendustasud pole liiga kõrged,“ märkis professor. Nõustamisfirma The Fine Art Fund in London juhi Philip Hoffmani sõnul on küsitav ka see, kuidas suudavad fondijuhid omandatud kunstiteoste hinda tõsta. Tavapäraselt peab tema sõnul teoseid muuseumides ja galeriides eksponeerima ning reklaamima, et ostjatel nende vastu huvi tekiks.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
- Investeerimine
- Börs
Hetkel kuum