Restoranitest: lihapood, kus saab kõhu täis ka kohapeal

Lihunikud on end sisse seadnud linna ühte kõige elitaarsemasse kvartalisse - lähimad naabrid on teater Vanemuine ja mitme uusehitise jagu nooremapoolseid firmasid. Asukohale vääriline on ka lihaäri-söögikoha sisekujundus ja saamislugu, mis algas esivanemate talu taaselustamisega ja jõudis – esialgu utoopilisena tundunud – oma talu rohumaaveise kuivlaagerdunud liha ja mahetoorainest valmistatud lihakõrvase pakkumiseni.

Nii et ollakse küll lihapood, aga peale selle veel ka söögikoht. Sobivat nimetust sellele väiksele, kümmekonna lauaga baaritaolisele söögikohale pole eesti keeles leitud, seetõttu tuleb leppida nimetustega charcuterie, delicatessen, butcher's boucherie, mis aknale kleebitult sisu lahti seletavad. Menüüs on liha, liha ja veel kord liha: eelroaks veisehake, veise-carpaccio ja salat veiselihaga, pearoaks vorst, burger ja steik. Koduleheküljel olev menüü lubab ka magustoitu, kuid selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, oli see otsas.

Steigid on Lihuniku Äris erilised. Nimelt valitakse lihavitriinist sobilik lihakäntsakas välja, teenindaja lõikab sealsamas kliendi silme all sellest paraja viilu, kaalub ära ja saadab kööki kokale. Tagasi ilmub see juba sobivas küpsusastmes, lisandite ja kastmega. Lihaärile sobivalt serveeritakse see võimsal puitalusel ja korraliku steiginoaga. Parajasti oli valida veise sisefilee, välisfilee või Denveri steigi vahel. Valisin viimase, sest selle uudse lõikega pole olnud varem juhust kokku puutuda.

Ainult steik osutus üpriski vintskeks, kohati ka kelmeliseks, lisandid aga soolasteks, nii et loodetud naudingud jäid saamata. Eelroaks söödud lihahake, mis menüüdes enamasti beuf a la tartar'i nime kannab, oli küll tehtud pehmest ja mahlakast lihast, kuid koka panus jäi minu hellitatud gurmaanliku maitse jaoks liiga napiks. Sain aru, et lihunikuärile kohaselt hoiti maitse võimalikult naturaalne, kuid suure väärika veiseportree all istudes ja ehedat, ülimalt nappide lisanditega toorest liha süües tundsin end kui mitte just inimsööjana, siis ürginimesena igatahes.

Võin ette kujutada, et selliseks kujundas hakke just lihaäri kontseptsiooni osaks olev loodus- ja maalähedus, aga mulle isiklikult kuluks ära – vähemalt lauas – natuke rohkem kultuuri ja natuke vähem loodust.

Mittelihalisest kraamist pakutakse veinikõrvaseks mõeldud suupistetaldrikul juustu ja marineeritud köögivilja. Veinivalik on väike, kuid orienteeritud veisele. Hinnad on 12–60 eurot pudeli kohta. Klaasiveine on napilt, vaid kaks punast ja üks valge – pidi olema kaks, aga teine oli, nagu magustoitki, parajasti otsas.

Teenindus on hooliv ja hoolitsev, sõbralik ja püüdlik, nii et tahaksin tegijatele pigem eravestluses sõbralikku nõu anda, selle asemel et siin ajalehe veergudel kõigile nende puudustest, mis loodetavasti vabandatavad lühikese eluea ja alustamisraskustega, kõigile teada anda. Idee igatahes on suurepärane ja loodetavasti läheb ajaga - nagu ka veiseliha laagerdamisel – järjest küpsemaks ja maitsvamaks.