SPA restoran asub loomulikult veepuhkekeskuses, GMP aga GMP Clubhotelis, nagu eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel ehitatud ja kümmekond aastat tagasi ümber ehitatud hoonet nüüd nimetatakse. Ümberehituseelset Pühajärve restoranihoonet on peetud teise maailmasõja järgse Eesti modernistliku arhitektuuri üheks märgilisemaks teoseks. “Stalin oli surnud, algas lust ja lillepidu. Tööeesrindlane polnud enam mitte ainult töötegemise masin, vaid väärtuslik seltsimees, kes võis end auga ära teenitud puhkehetkel ka meeldivas seltskonnas taastada,” kirjutab tollasest ajast kunstiteadlane Karin Paulus. Kunagine tööliste puhkekoht, mis oli vahepeal vägagi trööstitusse seisu jõudnud, ehitati kümmekond aastat tagasi ümber luksuslikuks hotelliks ja ka restoran võttis noobli suuna.

“Olles ümbritsetud kauni Lõuna-Eesti looduse pärlitega, austame oma köögis kohalikke saadusi ja eestimaist toidukultuuri.­ Võimaluse korral kasutame alati ümbruskonna heade talunike kasvatatud toor­ainet. Nii nagu loodus elab, hingab ja areneb, liigume ka meie loodusega samas rütmis,” lubab peakokk Koit Uustalu restorani koduleheküljel. Taolisi lubadusi jagatakse viimasel ajal nii lahkesti, et tasapisi on hakanud minus pead tõstma skepsis. Pühajärve restorani lubadustes polnud aga põhjust kahelda, ilmselgelt suhtub peakokk eestimaise toidukultuuri arendamisse täie pühendumusega.

Menüüs on olemas kõik “kohustuslikud” kohalikud, nagu kitsejuust, koduste ürtide pesto, metsamarjad, lehtkapsa-krõbedikud, Peipsi sibula confit, aga peale selle ka üllatusi, nagu popcorn’i meenutav krõbe suitsutatar, sprotikreem ja seene­kreem ning “juustumanna”. Erilist tähelepanu on pälvinud rabarber, see esineb rabarberi-palsamikastmena, rabarberisinepina, veise-eelroa komponendina ja koduaiamaiusenimelises magusroas lausa kolmel moel: koogitäidisena, parfeena ja marineeritult.

Roogade idee ja teostuse vahel oli aga tunda mitte just kuristikku, kuid parajat pragu – idee on särav, teostuses esines­ aga detaile, mille viimistlus jättis soovida.­ Nii oli kohakala küll saanud toreda saatjaskonna lillkapsa-nisupärli, fenkolikreemi ja tilli-vähikastmega, õrn kala ise oli aga pannil ülearu kuuma saanud ja osa oma õrnusest seetõttu kaotanud. Lamba­praes oli soola ülearu, magustoidus üks komponent liiga kõva. Suuremalt jaolt oli kõik ­väga meeldiv, kuid täiuslikkus jäi tabamata.

Täiuslikkus jäi tabamata ka teeninduses. Tütarlapsed olid väga-väga püüdlikud, kuid kõik lihtsalt ei tulnud hästi välja.­ Kui päikesekettasarnast plekki, mille brülee­kreemi serveerimisel joonistas valgele­ laudlinale erkkollane astelpajukaste,­ võib pidada tööõnnetuseks, siis vaidlus suhkru­kaane paksuse üle oli küll suisa ebaprofessionaalne.

Meeldivalt üllatas aga restorani joogikaart, kus käsitööõlle ja kodumaise siidri kõrval on esindatud ka eestimaised veinid – Valgejõe Veinivilla õuna-ebaküdooniavein ja sealtsamast naabrusest Otepäält Jaagu Annemäe talu Rondo viinamarjavein.