Restoranitest: õhtusöök taevastes kõrgustes

Ilu aga maksab ja restorani ilma 13eurose tornipiletita ei lasta. Ootamatu üllatusena oleks see väga ebameeldiv, meid oli aga lauda broneerides hoiatatud. Ja soovitatud tulla hiljem, pärast pool kuut, kui pileti hind kukub 10 eurot allapoole. Päike aga loojub praegusel aastaajal veel 13eurose pileti “haldusalas”, seepärast kadus rahakotist 26 eurot juba enne, kui restorani jõudsimegi.

Kui Teletorni Restoran asuks linnasüdamele lähemal ja “vaatemaksu” ei peaks maksma, oleks see pidevalt rahvast täis. Vaatamata ligi neljakümne aasta pikkusele ajaloole näeb restoran välja modernne ja värske. Modernne ja värske on ka menüü ja joogivalik.

Hea toidu taga on peakokk Mihkel Kalbus, kes äratas tähelepanu juba restorani Farm ja Rukis peakokana ja kes on panustanud ka Rae Meierei menüü loomisse. Kui eelmise peakoka Priit Toomitsa juhtimisel pühenduti tornirestoranis põhiliselt fusion-köögile, siis Mihkel Kalbuse käe all on tehtud kannapööre ja valitseb eestimaine köök. “Kohalik kvaliteetne tooraine, eestlastele tuttavad ja omased maitsed ning läbi ajaloo erinevate ajastutruude toitude kaasajastamine on peakoka suurimateks inspiratsiooniallikateks juba viimased 10 aastat,” tutvustab restorani kodulehekülg ja – erinevalt nii mõnegi söögikoha enesetutvustusest – nii ka tõesti on.

On ju Kalbus see, kes koos brand-chef Dmit­ri Rooziga Farmi menüüd luues sai hakkama sellega, et kohalik ja kodumaine polnud ühtäkki enam nišikaup, vaid jõudis lausa gastronoomia peateele, lausa turistiteede ristumispunkti Viru tänaval. Restoran sai kohe populaarseks ka oma linna kodanike hulgas. Juba paar nädalat pärast avamist ilmus meediasse uudis, et ühele tollasele supertähele polnud jätkunud vaba lauda.

Nii kui Farmi menüü, on ka Teletorni oma ehedalt eestimaine, kuid kaasaegse töötluse ja lähenemisnurgaga. Mängus on suurem osa trendikaid kohalikke menukeid: toortatar ja kanep, suitsupeet ja talujuustud, humal ja linnased, kadakamarjad ja karulauk. Kohalikku täiendavad näpped muude Euroopa rahvaste köökidest. Kaugemale maitselaenud ei ulatu, erinevalt valitsevatest trendidest Aasiat teletorni restorani taldrikutelt ei leia.

Eelroaks valitud linnumaksa pasteedi lisand olid vaarika-fenkoli keedis, seedermänni-vahtrasiirupi kreem ning prantsuspärane brioche. Pearoaks tellitud talle saatsid kartuli-rõikakreem ja punaveini-aniisikaste. Väikesed võõrapärased maitsenüansid, nagu fenkol vaarikate juures ja aniis talleprae maitsekujundajana, viimistlesid kodused maitsed säravaks ja omapäraseks, detailid asetusid loogiliselt omale kohale ja kõik maitsed olid meeldivalt tasakaalus.

Dessertide hulgast leidsin vana hea tuttava rukkilinnasekreemi mustade sõstarde ja spelta-pähkli küpsistega – olin sellest võlutud juba siis, kui see veel Farmi menüüs oli, ja nautisin seda ka sel korral.

Teenindus päris köögi tasemele ei suutnud vastata. Kõige keerukamaks osutus taas vastuvõtt: sisse astudes muutusime justkui nähtamatuks. Pärast kannatlikku algust jõudsime siiski lauda ja edasi läks kõik enam-vähem sujuvalt. Ainult joogivalikuga pidime ise hakkama saama, noore kelneri veinikirjeldus piirdus vaid “mulle meeldib” väitega.