Restoranitest: Katariina Katariina puiesteel

Meie oma turismiportaalid loevad söögikohad küll üksteise järel üles, kuid on üsna pealiskaudsed ega anna ka sisulisi hinnanguid. Eesti Maitsete restoranijuht Võruni ei ulatu, ju pole väärilisi maitseid. Ka restorane hindav Hõbelusikas ei pea ühtegi Võru linna ega maakonna söögikohta mainimisväärseks.

Katariina kohviku kujul on tegemist omamoodi gastronoomilise imega, mis vähemalt Võrumaa turismiportaalis peaks olema tulikirjas üles tähendatud: sealsed küpsetised pole parimad mitte ainult Võrumaal, vaid suure tõenäosusega kuuluvad ka Eesti tippude hulka. Ilmselt kuulub parimate hulka ka sealne teenindus, seda eriti oma südamlikkuse, avatuse ja hoolivuse poolest.

Varajasel hommikutunnil Katariina kohviku värskete küpsetiste valikut nähes ei suutnud ma peaaegu oma silmi uskuda, mitmesuguste täidistega pirukad, soolased ja magusad saiakesed lõhnasid üksteise võidu ja tundusid end pakkuvat: “Vali mind, vali mind, vali mind!” Tellisime, palju jõudsime, osa võtsime kenadesse pruunidesse paberkottidesse pakitult ka tee peale kaasa. Tainas oli tehtud võiga, tegemist oli puhaste, selgelt väljajoonistuvate maitsetega ja loomulikult oli pirukates rohkem täidist kui tainast – kõik nii, nagu tõeliselt maitsvates küpsetistes kombeks.

Värsketest küpsetistest rohkem lummas mind aga perenaine, kes neid meile pakkus ja kaasa pakkis. Soojal ja usalduslikul moel jutustas ta minu kiirete küsimuste peale ära terve kohviku ajaloo. Kuidas nad sõbrannaga kahekesi 25 aastat tagasi selle avasid (“Väikeses kohas tuleb ise endale töökoht luua.”), kuidas nad ise kohviku jaoks köögivilja kasvatavad ja ise talveks sisse teevad (“Kasutame ainult hooajalist köögivilja, talvel me rohelist üldse ei paku.”), kuidas retseptid kohviku naiskonna ühistööna valmivad.

Peale saia- ja koogivitriini on kohvikus veel kuus lauda ja natuke kunsti seintel. Pilte jätkub ka väikesesse trepikotta. Lisaks ahjusoojadele küpsetistele pakutakse hommikusöögiks veel putru ja omletti. Lõunaks on täitvamatest roogadest valida kolme supi ja viie pearoa vahel. Kõige esinduslikumaks roaks on ahjuliha ploomikastme, köögiviljakreemi ja õuna-sibula­moosiga, hinnaks 6.50.

Omajagu imestama paneb selle väikese imekohviku asukoht – kui täpset aadressi ei tea, võib väikesest halliks pleekinud puumajast mööda kõndida. Väiksusele vaatamata pole tegemist mingi äärelinnakohaga, Katariina kohvik asub linna südames Katariina kiriku juurest algaval Katariina alleel.

Kohvik teeb uksed lahti hommikul kell üheksa, mis mulle kui turistile väga meeldis. Eestis ringi sõites olen sageli leidnud end hommikusööki otsides veel avamata kohvikute uste tagant. Kell oli umbes kümme, kui seadsime end lahkuma. Parajasti tahtis üks külastaja teada, kas tema äsja tellitud kringel ikka saab kella kaheks valmis. Loomulikult saab, tulge aga järele, lubas perenaine.