Restoranitest: üks restoran, kaks asukohta

Väike Rataskaevu 16 on tõeliselt väike restoran, vaid kaks väheldast tuba. Lauad on tihkelt üksteise kõrval ja atmosfäär pigem lõunaitaalialik või hispaanialik kui kargelt ja vaoshoitult eestilik. Pühapäeva lõuna ajal valitses Väike Rataskaevus mõnus perekondlik meeleolu, paaril laudkonnal olid kaasas lapsed, laudade vahele oli mahutatud paar vankrit, tited istusid lastetoolides ja kui isu otsa sai või meel pahuraks läks, löödi kisa valla.

Õhtusel ajal oli atmosfäär sulnim ja võimaldas ka romantilist kahekesi olekut. Ainult parajasti sattusid noored teenindajad vestlushoogu. Seekord sattusin istuma esimesse saali ja olin sunnitud osa saama noorte töötajate rõõmudest ja muredest. Kuulsin, kuidas nad tavatsevad oma sünnipäevi pidada, ja sain osa kahe maja, Suure ja Väikse Rataskaevu vahelistest naljadest. Jutt käis täiel häälel, nii et osa saime me kõik, kes juhtusid esimeses saalis istuma. Jutuhoos läks meelest aga laua koristamine ja magustoidu ajaks jäid lauale tühi pudel, klaas, leib ja leivataldrik.

Kahju, esimesel korral restorani külastades oli teenindus peaaegu suurepärane, jätkus tähelepanu nii toidule ja joogile kui ka külastajatele.

Toidud on Väike Rataskaevu 16s maitsvad, ka lihtsast toorainest osatakse teha põnevaid roogasid. Punapeedi püreesupp, mis mõnes versioonis võib olla igavast igavaim, on saanud särtsaka maitsestuse, mis teeb selle vägagi nauditavaks. Eriti koos kohapeal küpsetatud ja maltoosaga pruuniks ja karamelliseks muudetud saiaga. Meeldivaks üllatuseks oli mõõduka magususega dessert India pähkli kreemist, vaarikakastmest ja kompotiõuntest, mis kaunistuseks ja tekstuuri andmiseks üle puistatud röstitud toortatraga – korraga vegan, laktoosi- ja gluteenivaba.

Omaette väärtuseks on restorani esimesest saalist avanev vaade Niguliste kirikule. Kuigi akna alla on pargitud autod, varjab aknalaudadel lokkav rohelus nad enam-vähem täielikult ära.