Restoranitest: Eesti burger üllatab meeldivalt

Üleeuroopaline burgeri-poll on ju päris­ lõbus ettevõtmine. Kuigi isiklikult ­eelistaksin midagi euroopalikumat, näiteks friikartuli-küsitlust – ikkagi siitkandist, st Euroopast pärit. Ometi jätkub neid, kellele burgerid korda lähevad, kõigis Euroopa riikides ka minuta. Seda kinnitavad kas või uuringu elluviija Big 7 Media kodulehele laekunud protestid burgerifännidelt, kelle arvates nende lemmik on ülekohtuselt välja jäänud ja kogu konkurss seetõttu ebaaus. Ühtegi eestlast nende seas polnud, küllap olid meie burgerisõbrad tulemusega rahul.

Kuigi burger jõuab minu menüüsse haruharva, olen huviga jälginud selle loomingulisi arenguid, mis viimasel kümnendil on algsest lihtsast kotleti­saiast päris kaugele jõudnud. Prantsusmaal leidub nooblimate kuklite vahel nii foie gras’d kui ka piirkondlikke esindusjuuste, Koreast pärit kimchi võeti juba tükk aega tagasi saialisandina omaks, samuti­ falafelid ja muud taimsed kotletid. Tervislikkuse seisukohalt on märkimisväärne nisukukli asemel rukkiküpsetiste ja kohaliku maheliha kasutuselevõtt, mis mõlemad on esindatud ka Estonian Burger Factorys.

Euroopa 28. koha vääriliseks tunnistatud vabrikunimeline burgerla üllatas meeldivalt nii oma menüü kui ka grafitist inspireeritud sisekujundusega. Kui veidi suurendada noorte teenindajate teadmisi ja tagumine ruum veidi soojemaks kütta, oleks see igati meeldiv söögikoht, kus on võimalik maitsvalt kõhtu täita mitte ainult kotletisaia armastajatel, vaid ka avaramate huvidega toidunautijail.

Klassikaliste burgerite headuse hindamisel ei pea ma end vähese kogemuse tõttu eksperdiks, seepärast oli Factorysse minnes minu eesmärk tutvuda menüü ääre­aladega ehk maitsta pigem ebatraditsioonilisi kui tavapärased kooslusi. Kõige ootamatum burgerlas söödud roog oli roheline salat grillitud tuunikalaga – ei saia, ei burgerit! Kala oli grillitud täie professionaalsusega, ääred paari millimeetri ulatuses läbiküpsed, sisu vaid õrnalt kuuma saanud. Salatit oleks võinud olla rohkem, kuid igatahes oli see värske ja meeldivalt maitsestatud. Lisaks katsid kala seesamiseemnetega üle puistatud marineeritud ingveriviilud – korralik, võiks peaaegu ütelda, et esinduslik roog, mis sobiks igasse restorani.

Burgeritest valisime No Buni, kus maheveise-hakk-kotletti täiendasid grilltomat, pestokaste ja punase sibula rõngad, ja vegan-variandi, milles lihakotleti asemel taimne, juustu asemel grillitud tofu ja kukkelgi loomsete komponentideta. Maitsvad ja hästi tehtud olid mõlemad. No Buni steik oli mahlakas, tomat pea suvise maitsega, ainult roheline kaste mõnevõrra soolane ja tugev, kuid see oli siiski vaid maitseasi.

Vegan Classicu burgeriga jäime ka rahule,­ ainult seda pidime ootama kaks korda kauem: esmalt toodi lauda Factory Classic ehk tavaline lihakotletikukkel. Teenindaja oli seda serveerides küll mõneti­ ebakindel, küllap tallegi tundus, et midagi on valesti, kuid initsiatiivi selle välja­vahetamiseks pidime ise üles näitama.

Ebakindlust jätkus teeninduses rohkemgi. Kui tahtsime teada, mis juustu on kasutatud frititud juustupallide tegemisel, arvas teenindaja, et “tavalist”. Ja lisas, et kui me tahame, siis küsib ta köögist järele. Mis jäi küll tegemata. Ning joogi tellimisel kordus see, mis viimasel ajal pea kõikjal: küsin karastusjooki, kus kõige vähem suhkrut, mille peale üksnes õlgu kehitatakse – ei tea, pole kursis. Nagu palju kordi varem soovitati ka sel korral rabarberilimonaadi, et olla kõige hapum. Oli küll hapukas, oli ka öko, aga suhkrut sisaldas üle 9%, mis teeb 330grammise pudeli kohta ligi 30 grammi ehk kaks prisket supilusikatäit.

Mis aga puutub burgeritesse, pole mul põhjust kahelda ei burgeri­uuringu tulemustes ega ka burgerivabriku kodulehekülje väites, et need on tõenäoliselt parimad burgerid Eestis.