Portree: Koorijuhi haridusega sekretäriks

Aet Metsaru poseerimas enne suuri laulu- ja tanstupeo pidustusi laulukaare all.   Foto: LIIS TREIMANN

Aet Metsaru (55) on olnud muusikaga seotud kogu elu, ka oma pärlipulmi tähistanud abikaasaga tutvus ta Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis. Miks Aedast koorijuhi asemel sekretär sai, selles peab naise sõnul mängus olema saatuse hea tahe, kirjutab Äripäeva tellijatele ilmunud erileht Sekretär.

„Õppisin küll muusikat, aga minust ei saanud muusikut. Selle-eest leidsin elus õige sihi,“ sõnab ta. Rohkem kodus kui Eesti armastatuima laulukaare all, ei saaks ta end tunda kuskil mujal.

Milline on olnud Sinu haridustee? Minu elukutse on tegelikult hoopis koorijuhtimine. Õppisin seda Georg Otsa nimelisesTallinna Muusikakoolis ja läksin sujuvalt üle Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse (endise nimega Tallinna Riiklik Konservatoorium), kus muusikapedagoogika üks eriala osa oli ka koorijuhtimine.

Omaette saatuse iroonia on, et olen õppinud laulupidude endiste üldjuhtide käe all. Erialaõpetaja oli professor Arvo Ratassepp. Kuid elu tegi minuga teised plaanid ja õpetajat minust ei saanud. Professor Venno Laul, tolleaegne konservatooriumi rektor, pakkus mulle tööd rektoraadi sekretärina. Ta oli kõigi poolt austatud ja väga tore inimene. Juhina aga karm ja sirgejooneline. Sai nii mõnigi kord pisaraid alla neelatud ja jälle otsast alustatud. Nii see tööelu algas ja kujunes.

Aet Metsaru

Sündinud 1963. aastal.

Õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis koorijuhtimise ja muusikapedagoogika erialal.

Töötanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi rektori sekretärina, Hüvitusfondi sekretärina, SLO Eesti AS sekretär/turundusspetsialistina, Eli Lilly and Company (Finland, Baltics, Nordic) äriassistendina.

Abielus 33 õnnelikku aastat, 2 täiskasvanud poega.

Mis edasi sai? Siis oli periood, kui pühendusin ainult perele, lapsed olid väikesed ja olin kodune.

Järgmise töökoha leidsin juhuse tahtel hoopis muus valdkonnas. Töötasin 20 aastat rahvusvahelisse kontserni kuuluvas elektrimaterjalide hulgimüügifirmas SLO Eesti AS. Alustasin sekretärina ja lõpetasin turundusspetsialistina. Need aastad kujundasid minust selle, kes ma olen.

1990-datel asutati palju ettevõtteid, nende hulgas ka SLO. See töökoht oli turvaline, sõbralik ja arenes jõudsalt. Kui ma ettevõttega liitusin, oli töötajaid ainult kaheksa, käisime lausa perekondlikult läbi. 20 aastaga kasvasime turuliidriks ning töötajaid oli rohkem kui 60.

Ühel hetkel tundsin, et see töökoht on end ammendanud. 20 aastat hakkasid peas kumisema, minu aeg sai selles ettevõttes otsa. Minu vabatahtlikku äraminekut võiks võrrelda „abielulahutusega“. Ma ei ole küll kunagi lahutanud, aga põdesin tükk aega, tundsin oma tööst ja kolleegidest suurt puudust. Tühi oli olla. Aga kuna tahtsin midagi muud teha, eluga edasi minna, siis olin otsusega rahul. Leidsin paari nädalaga uue töö, veelgi laiahaardelisemas rahvusvahelises ravimifirmas, töö sisu oli mulle uus ja huvitav ning pakkus uusi väljakutseid. Kahjuks hakkasid kontsernis õige pea suured muudatused ja Eesti filiaal likvideeriti. Nii et minu õnn oli üürike, sain olla seal natuke rohkem kui poolteist aasta.

Kuidas Sinust Tallinna lauluväljaku büroojuht sai? Pool aastat kulus kandideerimisteks ja otsinguteks. Selle ajaga sai minust väga spets tööotsija. Ühel päeval nägin kuulutust, oi kui tore, Tallinna lauluväljak otsib büroojuhti! Tundsin kohe, et see on minu töökoht. Ütlesin seda ka personaliotsingufirmas töövestlusele minnes. Kui mind oli juba tööle valitud, siis tuletas konkursi korraldaja seda mulle meelde: „Milline imetlusväärne otsusekindlus“!

Muidugi tuli läbida mitu põhjalikku testi ja vestlusvooru, aga 2018. aasta jaanuarist alustasin Tallinna Lauluväljaku büroojuhina.

Tegelikult olin mõnede praeguste kolleegidega juba varem tuttav, kui korraldasin SLO elektrialamesse, neist 10 aastat toimus see lauluväljakul. Meie projekti vedas Angela Kannelmäe, kes on tõeline professionaal oma alal. Meil oli nii hea koostöö, saime kohe sõpradeks. Esimesel tööpäeval leidsin veel sõpru ees tervitamas, siin töötab ka mu kursuseõde Heli Kuuse.

Mind võeti lahkelt vastu lauluväljaku pere liikmeks. Suures töötuhinas unustan vahel õigel ajal kojuminemise ära.

Kui pikad on Sinu tööpäevad? Ametlik tööaeg on 9st 17ni, kuid vahel ürituste või muu olulise tõttu kujunevad tööpäevad pikemaks. Talveperioodil on rahulikum ja tööpäevad rutiinsemad. Suvel vastupidi. Siin ei saa töötada töö pärast, siin kas teed seda suure pühendumuse ja kirega või sa ei sobi sellesse ametisse.

Aet värskelt renoveeritud laulukaare all, mille kuusepuust laudise kinnitamiseks kulus miljon naela.  Foto: LIIS TREIMANN

Kui palju on lauluväljakul endal vabadust oma territooriumi üle otsustada? SA Tallinna Lauluväljak allub Tallinna linnale ja oleme muinsuskaitse unikaalne objekt. Omaloomingut ega põhjapanevaid muudatusi siin teha ei tohi. Astmeid punaseks ei värvi, kui nad valged peavad olema! Isegi piletikassade tuulekastide värv on ette kirjutatud. Küll aga võime ala ja ruume kasutada ja rentida heaperemehelikult ning võimalusi on erinevaid.

Tallinna Lauluväljaku peamine tegevusvaldkond ongi ala ja ruumide rentimine, hooldus ja korrashoid. Lisaks rendime välja mööblit ja tarvikuid. Meil on professionaalsed projektijuhid, produktsioonitiim, turundus- ja arendus ning muidugi hooldusmeeskond. Aitame korraldada üritusi, leiame klientidele parimaid lahendusi. Hooldame kaunist Lauluväljaku hoonet ja parki.

Lauluväljak ise üritusi üldjuhul ei korralda, kuid veidi aega tagasi, 22. mail, taasavasime pidulikult renoveeritud laulukaare. Tänasime kultuuriministeeriumit ja Tallinna linna, et selline mahukas renoveerimine juubelilaulupeoks üldse võimalikuks sai ning loomulikult ehitajat, kes sellise unikaalse projekti teoks tegi. Kohale tulid mitmed koorid, sest mis kaare avamine see ilma koorilauluta oleks!

Kuidas on töid ja üritusi mõjutanud uue laulukaare valmimine? Renoveerimistööd algasid sügisel ja lõppesid mai alguses. Laulukaarele lisaks uuendati hoone fassaad ja asfalteeriti kaare esine territoorium.

See ehitusperiood oli muidugi häiriv meile, aga kevadeks harjusime pideva kopsimisega ära. Üritusi maja sees me ära ei jätnud, kliendid olid väga mõistvad. Broneeringud võivad mõnele saalile olla mitu aastat ette, nii suuremahulisi töid ei osanud keegi ette näha. Kogu kaarealune laudis vahetati välja. Kuusepuust laudise kinnitamiseks kulus miljon naela! Supertöö, mis ehitajad tegid!

Dirigendid ütlesid kaare avamisel, et kõla on uuel kaarel suurepärane ja tekkis mõte kunagi tulevikus mõnel laulupeol teha eksperiment, võtta see risk ja laulda laulupeol ilma võimenduseta nagu ammustel aegadel. Elu näitab, kas selline idee ka teoks saab.

Kas oled ka ise laulusõber ja pead viisi? Olen küll laulusõber. Kooliajal ja paar aastat hiljemgi laulsin kooris. Ma ei ole ühtegi laulupidu vahele jätnud aastast 1975, kui esimest korda mudilaskooriga siin kaare all laulsin. Tulen ikka laulupeole, mis siis, et külalisena. Süda hakkab valutama, kui ei tule!

Aet koos lauluväljaku kolleegidega jõule tähistamas.  

Kas laul ongi see kirg, miks sa end siin töökohal nii hästi tunned? Mitte ainult laul ja muusikaarmastus. See on ikkagi nii oluline koht, mis on kogu Eesti rahvale südamesse lauldud. See sümboolne tähendus on kindlasti lisaväärtus siin töötamisel.

Meil on väga-väga tore väike kollektiiv, inimesed hoiavad üksteist.

Hoone on küll väärikas ja võimas, aga siin tuksub sees väike süda ja see süda, mis siin tuksub, olemegi meie – lauluväljaku meeskond, kes seda maja ja kohta elus hoiavad.

Kuidas oma tööd iseloomustad? Siin töökohal pole mitte ükski päev samasugune. Töö on pingeline. Rutiini ei ole mitte mingisugust. Kuna maja ja territoorium on suur, on ka palju liikumist, mõni päev tuleb 20 000 sammu, teisel päeval ainult 7000 sammu. Õhtul vaatad, et vähe samme täna, sai vist rohkem paberitööd tehtud.

Kui palju käite majast väljas? Suvel käime võimalusel lõunaajal jalutamas ja lavaastmetel lõunatamas. Meil on kaunis park ja merevaade. Kõik on siin mõnusalt vana ja ehe! See kindlasti on üks toredamaid kohti, kus töötada.

Kui kõrghooaeg on möödas, on meil tavaks minna kogu kollektiiviga sõna otseses mõttes majast välja. Näiteks möödunud sügisel käisime Ida-Virumaal: tutvusime Jõhvi kontserdimajaga, Kreenholmi tehastega, käisime Narva Kolledžis, mis oli ka tööalaselt huvitav.

Kui suur osa lasub Sinul laulu- ja tantsupeo ettevalmistustes? Põhiosa ettevalmistustest lasub ikkagi meie projektijuhil. Muidugi on ka minul oma osa, nagu kogu meie töötajaskonnal. Oleme terve kollektiiviga laulupeo ajal tööl, abiks laulupeo peakorraldajale SA Laulupidu. Ühised koosolekud algasid juba eelmise aasta lõpus, ettevalmistused on täies hoos. See on üldse üks suurimaid ja olulisemaid sündmusi nii meile, kui kogu Eesti rahvale!

Mis on sinu peamised tööülesanded? Tööülesandeid on väga palju ja erinevaid. Koordineerin tööd erinevate osakondade vahel. Osaliselt kattuvad need tavapärase bürootööga, osaliselt mitte. Klienditeeninduse ja projektijuhtide abistamine, abitööjõu otsimine ja värbamine, arvete koostamine ja palju muud. Abitöötajate leidmine võtab palju aega, hakkan sellega tegelema juba kevadel, et suvisteks sündmusteks valmis olla. Ilma abilisteta suurüritustel kahjuks hakkama ei saa.

Laudiseta laulukaart uudistamas, vaade mere poolt Lasnamäe nõlva poole.  Foto: Erakogu

Kas teil on abikäsi või alluvaid? Abikäeks on administraator. Ürituste ajal on tema see, kes mind aitab ja vastupidi. Ja muidugi abitöötajad! Paljudega nendest on hea koostöö ja alati leidub entusiastlikke vahvaid noori, kes tahavad suvel tööle tulla.

Millega lauluväljak oma külastajaid lähiajal üllatab? Uuel juhil Urmo Saareojal on hästi palju uusi nutikaid ideid. Näiteks on mõte teha siia pop-up-kohvik. Siin hakatakse korraldama näituseid, mil moel neid plaanitakse ja kuhu täpsemalt – see jäägu külastajatele üllatuseks.

Idee on olnud teha siia laulupidudega seotud muuseum, aga võib-olla ka midagi enamat – niisamuti kõikidest kuulsatest esinejatest, kes on siin kontserti andnud.

Mida pead oma tugevusteks? Olen alati teistega arvestav. Minu põhimõte on, et kui sa soovid, et sind väärtustatakse, siis pead ise teiste suhtes lugupidav ja abivalmis olema.

Samuti võin öelda, et mul on suur kogemustepagas, oman kogemust ka ürituste korraldajana, mis kulub siin marjaks ära. Ju ma siis sobin sellele tööle: natukene ringi sahmerdada, joosta ja tegutseda, sest rutiini ma ei talu.

Mida hindad oma tööandja ja kolleegide juures? Ikka austust, lugupidamist ja üksteisega arvestamist. Ka ausust ja otsekohesust.

Milline on olnud parim tunnustus juhi poolt? SLO-st on tore mälestus, kuidas minu sealne 10 aastat olnud firmajuht ei unustanud mitte kunagi mind jõulude ajal tänada. Ettevõte tegi niikuinii töötajatele kingitused, aga tema tõi mulle veel eraldi kingituse. Alati. Ja iga kord ta palus mul oma perekonda tervitada, see läks küll südamesse.

Kuidas lauluväljakul töötajaid tunnustatakse ja premeeritakse? Siin on vahva tava, et kui oled 10 aastat lauluväljakul töötanud, siis istutatakse sulle siia parki puu ja paljudel siin see puu juba kasvab! See on hästi ilus traditsioon. Isegi kui sa enam siin ei tööta, saad tulla ja vaadata, kuidas su puu kasvab.

Mina siit samuti enne ära ei lähe, kui oma puu saan. (Naerab.)

Mis Sind motiveerib oma töös? Minu jaoks on siin kõik veel põnev. Iga päev on uued situatsioonid ja ülesanded. Uued olukorrad hoiavad vormis. Motiveeribki see, et töö on nii vaheldusrikas, koht on vahva, töökaaslased on toredad. Kuna meil on nii väike kollektiiv, olen lihtsalt üks uus pereliige. Me toetame üksteist rõõmudes ja muredes, südamlikkust siin jagub.

Milline on olnud kõige meeldejäävam seik tööelust? Kui eelmine aasta hakati valmistuma Guns N' Rosesi kontserdiks, tuli kogu ettevalmistav meeskond Norrast. Nii värvikaid isikuid polnud ma veel näinud: karmi moega naised ja mehed, tätoveeringutes, tööriistavööd külje peal rippumas. Tanksaapad. See seltskond oli nõnda värvikirev! Samas, milline professionaalsus, lava kerkis nagu nõiaväel.

Siis mõtlesin, et vau, kui äge, mina töötan siin!

Muidugi on huvitav näha, kuidas professionaalid panevad päevaga megalava üles ja kui ruttu see veel maha võetakse, seegi on omaette vaatepilt.

Staaridega ka kätt surunud oled? Mina otseselt superstaaridega kokku ei puutu.

Kuidas tähistate erinevaid tähtpäevi töö juures? Meil on hästi väljakujunenud traditsioon, ühtegi sünnipäeva ära ei unustata. Töökoha poolt on alati lilled ja ka kõige kiiremal ajal tuleme kõik kokku, et õnne soovida.

Jõule tähistame samuti. Kord teeme oma majas jõuluõhtusöögi, mõnikord käime väljas söömas.

Kui pikalt kõrghooaeg kestab? Kõrghooaeg on suvehooaeg, mis algab juba aprillis. Suvel pikalt puhata ei saa. Sügisel septembrist hakkab jälle vaiksem aeg, siis kui väliüritused läbi on. Siis saame kordamööda puhata.

Millega tegeled tööst vabal ajal? Mis paneb silmad särama? Minu põhiline kirg on sümfooniakontsertide külastamine ja lemmikorkester on Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Olen viimased 15 aastat külastanud peagu kõiki nende kontserte. Armastan sümfoonilist muusikat rohkem kui koorilaulu. Kõige enam kõnetab mind 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses loodud muusika, alates romantismist lõpetades impressionismiga.

Olen tõeline ERSO fänn ja olen nendega ka mõnedel kontsertreisidel kaasas käinud. Seda küll oma kulu ja kirjadega. Mind köidavad väärikad kontserdimajad, mille saalides on mänginud maailmakuulsad muusikud legendaarsete dirigentide juhatamisel. Kuulda meie oma Eesti orkestrit kuulsates saalides – see on midagi erilist!

Kui ma saan reedel minna kontserdile, kuulata kvaliteetmuusikat ja end kõikidest mõtetest vabaks lasta – see paneb silma särama, annab mulle uut elujõudu ja ilma milleta on raske elu ette kujutada.

Kuidas oled rahul ERSO repertuaariga? ERSOs toimub pidev progress, järjest paremad muusikud, järjest kvaliteetsem esitus. Hooajad on erinevad, alati leiab nende seast ka lemmikuid.

Orkestris mängib palju mu endisi koolikaaslasi. Ka minu abikaasa on töötanud seal pikka aega mänedžerina.

Minu teine suur kirg on esimese Eesti aja portselani ja klaasi kogumine. Minu kodukapid on nagu muuseum, mul leidub seal nii Langebrauni kui Lorupit. Kõik sai alguse väikestest vanaaegsetest pokaalidest, mis meile kingiti. Sealt tekkis edasine huvi ja hasart seda kõike koguda. Iga ese on kordumatult ilus, väärtuslik ja oma looga. Sa võid ka ise selle loo juurde mõelda ja söök ning jook maitsebki paremini!

Kui tihti aastas puhkad? Kui on puhkus, siis koju ei jää. Üritame abikaasaga ikka igal aastal uusi kohti avastada. Ja kui kuskile kaugemale reisida mahti pole, siis autole hääled sisse ja sõidame Riiga. Riias käime väga tihti ja võimalusel külastame kindlasti ka Riia ooperit, sest sellega peab ka kursis olemas, mida naabrid teevad.

Kas oled õnnelik seal, kus praegu oma elus oled? Olen õnnelik, sest mul on toetav ja armastav perekond. Olen abielus 33 aastat ja ma ütleks, et iga aasta ja päevaga läheb kõik ilusamaks. Meil on 2 toredat poega.

Mul on tore töökoht ja vahvad kolleegid.

Elan rahuajal ja vabas Eestis.

Aet koos abikaasaga.  

Mis on pika ja kestva abielu saladus? Usaldus ennekõike ja teineteise märkamine. Teineteise toetamine, raskeid perioode tuleb ikka ette, kõik ei ole alati lilleline. Abikaasa kunagi ütles, et sa alati naeratad mulle. Ehk on see naeratus?

Millest unistad? Lapselastest ja oma majast veranda ning roosipeenardega.

Kus ja kellena näed end 10 aasta pärast? Miks mitte lauluväljakul büroojuhina.

Aastaaeg: kuldne sügis

Nädalapäev: pühapäev

Restoran: eelistan Euroopa kööki, restoran Tuljak

Puhkekoht: kodu

TV-saade: „Plekktrumm“, „OP+“, Inglise kvaliteetsarjad

Vabaajategevus: pere ja sõbrad, reedesed ERSO kontserdikülastused, pikad jalutuskäigud

Reisisihtpunkt: Vahemere maad ja saared. Eriline lemmik Itaalia

Lill: metsa- ja põllulilled

Riietus: lihtne, pigem konservatiivne

Värvus: tumesinine ja valge

Eesti bänd/laulja: austan Tõnis Mägi ja tema loomingut, omanäoline on NOËP

Stressimaandav tegevus: kuulan klassikat, eelistan 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi alguses loodud sümfoonilist muusikat. Lemmikheliloojad Brahms, Mahler, Rahmaninov, Dvoržak jpt

Film: emotsionaalse elamuse pakkus viimati „Tõde ja õigus“

Raamat: Daphne du Maurier’ „Rebecca“

Hetkel kuum