Tegemist pole ei restorani ega kohvikuga, ei kiirtoidu ega mitte ka aeglasega. Lähimaks määratluseks võiks olla gastrobaar: valitud joogid, natuke head süüa, kuid mitte liiga palju, ja pigem lihtne kui arendatud kokakunst.

Vehvermentsi köögipoolt kujundab restoraniga Piparmünt nime teinud Vladimir Upeniek. Menüü ulatub tostada’de juurde sobivatest määretest ja dipikastmetest raamenite ehk Jaapani stiilis suppide ja liha-kalaroogadeni. Ainult liha ja kalaga on selline lugu, et kui tellid sealiha, siis seda saadki. Ja ainult seda – lihtsalt kausike peopesasuuruse lihatükiga ja natuke kastet. Tellid röstitud siia, saad kala ja ei midagi muud. Kui menüüs on vorst, siis salat, lisand ja kaste tuleb ise välja valida ja juurde tellida. Kontseptsioon on selline, sain tagantjärele tarkusena teada. Tulebki ­tellida erinevaid asju ja neid omavahel jagada. Üksi, tõsi küll, on seda võimatu teha ja ka siis tuuakse kõik korraga lauale, olgu tegemist soojade või külmade roogadega.

Isegi salatid on seal eriliselt lihtsad. Näiteks vürtsikas seesamine porgand, mis polnud küll kuigi vürtsikas, kuid muidu maitsev nagu värske riivitud porgandi salat ikka. Või veidi jaapanipäraseks maitsestatud kapsas.

Hinnad tunduvad esmapilgul erakordselt mõõdukad, aga kui vorst maksabki vaid 6 eurot, siis lisand ja kaste annavad teist samapalju juurde.

Vürtsikiluremulaad koos mõnusa sooja tostada’ga oli paljulubav sissejuhatus, edasi läks aga kehvemalt. Röstitud siig oli esimesest noorusest kaugelt väljas. Mitte veel lausa riknenud, kuid igatahes riknemise äärel. Lisaks oli õrn kalake ülearu kuuma saanud, nii et meist jäi see söömata.

Seega toiduga polnud just kõige paremad lood. Küll aga meeldis meile kohalik kokteililooming. Vehvermentsi kokteilimeistritel jätkub nii maitset kui ka fantaasiat. Seto kurgi collins on seto mitte kurgi, vaid handsa pärast, mis on koos tooniku, mündi ja laimiga mõnusaks joogiks saanud. Lavendli-vanilli-sour’i rüübates tekkis hetkeks aga tunne, et ei viibi mitte Pärnus, vaid kusagil Provence’i lavendlilillade mäekülgede vahel.

Suvel on Vehvermentsi parim osa varjuline, õdus ja väga kodune hoov. Ainult ­teenindus on selles koduhooviga sarnanevas kohakeses absoluutselt ebakodune: taas on tegemist kohaga, kus külalised muutuvad justkui nähtamatuteks. ­Ettekandjad liiguvad ringi, lähevad lausa laua kõrvalt mööda, aga ei naeratust ega tervitust, menüüst või joogipakkumisest rääkimata. Kindlasti on aeg-ajalt tööd ­korraga väga palju, kuid naeratuseks ja tervitamiseks ei kulu eriti aega ega energiat.

Seni kuni mõtisklesime, kas magustoitu tellida või mitte, lahendas küsimuse ära õunapuu, mille all istusime, ja poetas ühe suure mahlaka õuna mulle otse kotti. Ausalt öelda olin neid õunu juba tükk aega himukalt vaadelnud, aga kuidas sa ise lähed võõra puu kallale. Oli väga maitsev, tore lõpetus ühele mitte kõige maitsvamale, kuid siiski väga kaunis kohas toimunud lõunasöögile.