Restoranitest: pitsa ja pasta Ülemiste Citys

Eestis pole ma varem kohtunud ka hiiglasuure pacceri-pastaga, mis Pomos oli kokku pandud tomatise kreveti-mereannikastmega. Muljet avaldav oli ka portobellodega kokku pandud ja nendega väga hästi sobiv pappardelle – laiad lindid. Kui ­eelroogade ja pasta järgi oleks ­peaaegu võinud arvata, et köögis j­uhatab või vähemalt on kunagi juhatanud vägesid mõni eht itaallasest kokk, siis vigaselt kirja pandud pappardelle nii ingliskeelses kui ka eestikeelses menüüs kinnitab muud – itaallased ju sellist viga ei teeks. Igaks juhuks küsisin ka ettekandjalt koka kohta ja nii oligi, itaallast köögis ei ole.

Klaasiveinivalik puudus, sest üks valge ja üks punane ei ole ju valik. Aga mõlemad olid just pitsa-­pastabaariga sobivad rüüped ja läksid koha asjaliku stiiliga kokku. ­Loomulikult olid mõlemad Itaaliast, täpsemalt Abruzzost. Tervest pudelist jagu saavatele ­veinijoojatele oli valik muidugi suurem.

Magusaks lõpetuseks oleks tahtnud muidugi tiramisut, aga see oli reedel kella kuueks otsas. Võib-olla oligi hästi, sest viimane koogivitriini jäänud kook, passiooni-juustukook maitses ülihea: see oli Tallinna, aga võib-olla ka terve Eesti parim.

Teenindus oli kiire ja sõbralik, maitsed mõnusad, interjöör muljet avaldav – igati meeldiv söögikoht, kuhu astuks meeleldi ka teine kord sisse. Kui töötaks Ülemiste Citys.