Krista Kaer • 6 detsember 2019
Krista Kaer  Foto: Liis Treimann

Raamatute müügiedetabelid eksitavad

Aasta lõpus hakatakse jälle koostama kõikvõimalikke müükide edetabeleid, sealhulgas raamatute omi. Jõulukingitusteks ostetakse ohtralt raamatuid ning võib-olla aastalõpp ei anna kõige paremat ettekujutust sellest, millised on eestlaste raamatueelistused, kirjutab tõlkija ja kirjastaja Krista Kaer 6. detsembril Äripäeva tellijatele ilmunud Trükitööstuse ja kirjastuste TOPi eriväljaandes.

Eesti raamatuturg on praegu raamatuid pilgeni täis ja on olnud juba mõnda aega. Tekkinud on uusi kirjastusi, samuti autoreid, kes avaldavad oma raamatuid ise. Sellest, et raamatukauplused kirjastavad, ja kuidas see üldist pilti mõjutab, on olnud juttu juba eelmisel aastal.

Kõik see tähendab, et turg on veelgi enam killustunud ja raamatuostjate pärast käib üha pingelisem võitlus. Ja üha raskem on ostjal kogu selles virvarris orienteeruda. Niisiis ostabki ta end juba tõestanud autoreid – Õnnepalu, Kivirähki ja Harglat –, lisaks veel neid, kes lubavad anda näpunäiteid selleks, kuidas õnnelik olla, naisi/mehi armastada või siis naine/mees olla. Ja projekte, mille üldnimi võiks olla „jõuluks oleks raha vaja“.

Väärtkirjandust tõlgitakse üha vähem

Kindlalt tugevnev suundumus on tõlgitud väärtkirjanduse taandumine. Mis seal veel väärtkirjandusest rääkida, kui isegi tõlgitud krimikirjandus pääseb üha vähem mõjule. Sama võib märgata näiteks Soomes, kuigi seal krimikirjanduse osa pigem kasvab kui kahaneb ning elanikke on siiski sedavõrd rohkem, et head tõlkekirjandust on võimalik välja anda suuremates tiraažides kui 300–400.

Eesti raamatuturu üks suuri probleeme on kahtlemata see, et raamatuid lihtsalt ei leita üles.

Trükiajakirjanduses ilmuvad vähesed arvustused suurt ei aita, rahvusringhäälingus on jõutud nutikale järeldusele, et kunagise kirjandusministri Mart Juure soovitusi ja selgitusi vajavad üksnes „Prillitoosi“ vaatajad ja ega raadiosaadetessegi kuigi palju raamatuid ei mahu. Et ostjate nõutust veelgi suurendada, on Apollo kauplustes müüjate asemele tulnud makseautomaadid, millelt ei saa ka kõige parema tahtmise juures nõu küsida.

Teatmekirjanduse osas on kahanenud ajalooraamatute avaldamine. Tundub, et suur osa lünki on nüüdseks täidetud, mõlemad maailmasõjad ja suurimad diktaatorid selgeks kirjutatud ja tuntumate suurkujude elulood avaldatud. Kaugemates maailmanurkades toimunu ja toimuv ei ole Eesti ostjale piisavalt huvitav. Eesti ajaloos on huvitavaid teemasid veel küll, aga kirjutajad on hõivatud, nii et läheb veel aega. Looduse teemadega on ka raske, Eesti loodus huvitab rohkem, mujal maailmas toimuv vähem. Väga vabalt võivad rahvusvahelised menuraamatud Eestis kaduda nii, et neid ei märka keegi.

E-raamatute osakaal on Eestis väikeseks jäänud ja tõenäoliselt seal erilisi muutusi ei tule. Mujal maailmas väga populaarsed audioraamatud pole meile sellisel määral veel jõudnud ning ilmselt ei jõuagi, sest nende tootmine meie lugejaskonna juures läheb üsna kalliks. Samal ajal on ootus täiesti olemas.

Lõpetuseks võib vist öelda, et tavaliselt koostatakse müügiedetabelite kõrvale ka aasta parimate raamatute edetabelid. Enamasti need ei kattu, kuid üldpilt saab nõnda ehk rohkem tasakaalu.

Hetkel kuum