Väikeses Eestis tegutsevate ühisrahastusplatvormide hulk ajab silme eest kirjuks. Vaid mõne aastaga on nende arv kasvanud kaheksani ning igaühe reeglites on eri detailid. Investorina teeb mind jätkuvalt ettevaatlikuks asjaolu, et seadusandlus pole suutnud platvormide plahvatusliku arenguga sammu pidada ja reeglid pole piisavalt paigas. Olen jälginud viimaseid arenguid ja saan aru, et finantsinspektsioon juba tegeleb valdkonna korrastamise ja asjaosaliste teadlikkuse suurendamise kallal.
Nimelt kirjutas Äripäev kevadel, et ühisrahastus
võetakse juba õige varsti järelevalve alla. 29. märtsil jõustus krediidiandjate ja -vahendajate seadus, mille järgi peavad ühisrahastusfirmad järgmise aasta märtsiks finantsinspektsioonilt tegevusloa saama. See on tervitatav nõue, kuna pakub investoritele veelgi kindlustunnet.
Suured riskid
Peale nõrga seadusandluse on üks suur põhjus, miks ma ühisrahatuse kaudu investeerimist pole kaalunud, ka ajakulu. Nii palju, kui olen sõpradelt-tuttavatelt nõu küsinud, siis paistab, et kvaliteetsemate laenuvõtjate väljasõelumiseks kulub paras ports energiat. Kui need laenuvõtjad on aga Lätist, siis on olukord veelgi keerulisem. Taustainfo uurimine ja end sealse seadusandlusega kurssiviimine nõuab lisaressurssi, mida minul kui töö kõrvalt tegutseval osta-ja-hoia investoril pole. Kindlasti on sinna investeerivatel investoritel oluline saada informatsiooni juba kogenud tegijatelt, kes räägivad avatult nii heast kui ka halvast.
Ma ei püüa väita, et ühisrahastusel pole positiivseid külgi. On ikka. Esiteks võimaldab see alustada investeerimist väga väikeste summadega ja tasapisi oma rikkust suurendada. See kasvatab väikeinvestorite arvu ja parandab nii inimeste finantsilist olukorda. Teiseks pakub see kindlasti häid võimalusi riskialtile investorile, kes on nõus suure intressi nimel oma raha laenama isegi välisriigi inimesele. Mis seal salata, julge hundi rind võib olla rasvane. Mina ootan aga, et seadusandlus reaalsele olukorrale lähemale jõuaks ning riskid sellega väheneksid. Seni lepin aktsiatega.