Investor Toomas: ärge tülitage mind turu ajastamisega

Aktsiaturgude ajastamine ehk põhjast ostmine ja tipus müümine on investeerimismaailma Püha Graal ja aegade jooksul on loendamatu hulk investoreid, petiseid ja muidu “kavalpäid” üritanud enda meetodit kõige paremaks, efektiivsemaks ja/või tulusamaks kuulutada. Fakt on aga see, et kellelgi pole õnnestunud ideaalset turu ajastamise metoodikat välja töötada ja tegelikult, vaadates uuringuid, siis pole see isegi niivõrd oluline.

Tuleb välja, et aktsiaturult sisse ja välja hüpates kannatab investeeringu pikaajaline väärtus. Üks hea näide on Seattle’is baseeruv investeerimisfirma Merriman, mille asutaja Paul Merriman ja hiljem tema poeg Jeff-Merriman Cohen kasutasid aastakümneid kvantitatiivseid mudeleid pidevalt aktsiate ja fondiosakute ostmiseks ja müümiseks.

Ajapikku veensid erinevad teadusuuringud isa ja poega loobuma oma senisest turuajastamise strateegiast, selgub ühest mõne aasta tagusest Wall Street Journali artiklist. Nad hakkasid vähem kauplema, keskendusid madalamate haldustasudega fondidele ning panustasid rohkem üldisele turule. Tuli välja, et investeerimisfirma uus strateegia oli nii firma kui ka nende klientide jaoks tulusam.

Investeerimisfirma Charles Schwab tegi 2013. aastal ühe huvitava uuringu, milles võrreldi lihtsalt turule investeerimist turu ajastamisega. Põhimõte oli lihtne – viis hüpoteetilist investorit investeerisid 20 aasta jooksul (1993-2012) iga aasta alguses saadud 2000 dollarit erineva strateegia alusel S&P 500 indeksisse.

Tasub kohe hakata investeerima

Esimene strateegia nägi ette, et investor tabas iga aasta täiesti perfektselt tolle aasta turu madalpunkti ja investeeris just siis enda 2000 dollarit. Teine strateegia nägi ette lihtsalt aasta esimesel kauplemispäeval kohe raha investeerimise indeksisse. Kolmas investor jagas 2000 dollarit 12 võrdseks osaks ning investeeris iga kuu. Neljas investor tabas vastupidiselt esimesele iga kord ära tolle aasta turu kõrgpunkti ja investeeris just siis kõik oma 2000 dollarit. Viies investor hoidis oma investeeringud sularahas ning tootluse arvutamiseks kasutati USA 10aastase valitsusvõlakirja tootlust.

Võitja on mõistagi selge - esimene investor, kes tabas iga aasta kõik põhjad ja kelle investeering oli 20 aastaga kasvanud 87 004 dollarile. Üllatav on aga see, et teine investor, kes investeeris kohe aasta alguses kogu oma raha, ei jäänud üldse palju maha. Tema hüpoteetiline portfell oli pärast 20 aastat 81 650 dollarit ehk vaid 5354 dollarit väiksem kui ideaalsel ajastajal.

Iga kuu võrdselt panustamise strateegia tuli kolmandaks 79 510 dollariga ning turu tippudesse investeerides oli portfelli suurus pärast 20 aastat 72 487 dollarit. Konkurentsitult kõige kehvem variant oli istuda sularaha investeeringutes, mille portfell oli lõpuks väärt vaid 51 291 dollarit.

See uuring tõestab ilmekalt, et isegi kui sul õnnestub ideaalselt iga põhi ära tabada, siis tootluste vahe kohe investeerimisega ei ole märkimisväärselt erinev. Siin uuringus polnud kahjuks arvesse võetud võimalust tipus aktsiaid müüa ehk kogu aja vältel oldi aktsiatesse investeeritud.

Kõik eelnev siiski kinnitab minu veendumust, et aktsiad on pikaajalisele investorile nagu mina ideaalne varaklass ja pole paremat aega investeerimiseks kui praegune.