Äsja avaldatud Eurostati andmetest nähtub, et eelmisel aastal elas 44,1 protsenti 18-34aastaseid Eesti mehi oma vanematega. Samaealistest naistest kasutas seda võimalust 35,2 protsenti. Kuigi võib vaielda, mis see uuring täpsemalt näitab – kas võimetust või tahtmatust ema-isa juurest välja kolida, on üks asi selge.

Nendel noortel on varuplaan hädaolukorraks – vanemate tulud ja säästud. Kõik ülejäänud, kes elavad omapead, oma vastutusel ning oma rahakotil, peaksid aga mõtlema, mis saab, kui vaba raha polegi.

Säästa targalt

Olen ise olnud nii kaua tegev ettevõtluses ja investeerimises, et mõni algtõde tundub enesestmõistetavana. Kui neid aga keegi mõne huvitava nurga alt meelde tuletab, kõlavad nad ootamatult värskelt. Nii ka seekord, kui tosinkonna aasta pikkuse investeerimiskogemusega kolleeg uudistetoimetusest valmistas ettekannet Äripäeva sõsarlehe Delovõje Vedomosti konverentsile „Investeeri mõistusega“. Põrgatades minuga mõtteid meenus alustuseks investeerimise esimene reegel – säästa.

Seejuures sääst ei ole pelgalt kokkuhoid igakuiselt sissetulekult, vaid kontole kogunenud reaalne rahahulk, mis võiks minimaalselt olla ühe kuu palga ja ideaalis isegi kuni aastapalga suurune. See on igaühe isiklik puhver, mis maandab mitmesuguseid riske ning annab võimaluse sellest üle jääva rahahulga nutikalt ja pingevabalt investeerida.

Olgem ausad, ootamatusi tuleb elus ette uksest ja aknast. Isegi kui jätta välja oma töökaotus, mis pole ju samuti kunagi välistatud, võib koperdada mitmesuguste ebamugavuste otsa. On see siis tüütu hambavalu, purunenud rehv isa kingitud autol, väljavahetamist vajav nõudepesumasin, milleta elukaaslane keeldub kodu jagamast või lapsevanker, mida veel aasta varem osta ei plaaninud. Seda loetelu saab igaüks oma isiklike elu näidete varal ilmselt lõputult täiendada.

Aga see pole veel kõik. Näiteks mina olen alati lugu pidanud lõõgastavast ja samas seiklusterohkest puhkusest. Võib-olla noorena üksi, aga hiljem kaaslase ja veel hiljem lastega. See on investeering lähedastesse suhetesse ja ühistesse mälestustesse. Seepärast tasub hoida mitte ühte portfelli, vaid kahte. Ühes on raha, mida saab kasutada ootamatuste lahendamiseks. Teises raha, mida investeerida ja pikaajaliselt kasvatada.

Madala künnise oht

Siit aga sugenes meie jutuajamisse halle varjundeid. Nimelt on tänu ühisrahastustele investeerimislävi viidud sedavõrd madalale ja mugavaks, et investeerimine on kättesaadav kõigile, kes selle vastu vähegi huvi tunnevad. Alustada saab juba viiest eurost. Nii võib juhtuda, et noor või alles investeerimist alustav inimene paigutab kogu kuu jooksul säästetud raha mõnda tarbimislaenu ning jätab isikliku puhvri kogumata. Samas kui tekivad ootamatud väljaminekud, pole raha justkui kusagilt võtta. Ma ei tea, kas mõni investor on sellisel puhul ise laenu järgi haaranud, aga selline käik oleks valikutest kõige kahjulikum.

Selle riski maandamiseks kasutab kolleeg lihtsat valemit – pool säästetud raha paigutab ta puhvrisse ja poole investeerib pikaajaliselt. Neid proportsioone saab vastavalt oma harjumustele ja vajadustele sättida, aga kahe rahakoti põhimõte tundub mulle mõistlik.