investor Toomas • 27. november 2017
Jaga lugu:

Bitcoin
Bitcoin  Foto: Bloomberg

Kuigi pensionini on jäänud mitu head aastat, tunnen end tänavu vanana, sest mul polegi portfellis poppi bitcoini.

Bitcoini suur tõus – nii rahalises mõttes kui ka populaarsuselt – pole mulle aga sugugi märkamatuks jäänud. Alates aasta algusest on bitcoin kallinenud ligikaudu kaheksa korda, umbes 8000 dollarile. Sealjuures ei saa ma siiani täpselt aru, millega tegu. On see valuuta? On see tooraine? On see midagi kolmandat? Oma mõistmatuses pole ma sugugi üksi, aga on hämmastav, kui kiiresti jõudis krüptoraha kõigest aastaga sellisest asjast, mida vähesed teavad, varaks, mille käekäiku peavad Bloomberg ja Reuters esiuudiseks.

Bitcoini tugevustena tuuakse tehnoloogia ja kõikvõimalikud sotsiaalsed ideaalid, mis sellega käsikäes käivad, ja see kiidulaul on nii tugev, et kui ei teaks, et tegu on krüptorahaga, arvaks, et jutt käib Jeesusest ja lunastajast, kes meile kõigile õnne õue peale toob. Mina jätan maailmarevolutsiooni hea meelega nooremate teha ning keskendun investeerimisele.

Riikidest vaba vara

Kui mingi vara hind tõuseb kaheksa korda, siis tekib ahnel investoril õigustatud küsimus: tõuseb ta veel? Niipalju, kui ma meediat ja bitcoini-graafikut jälginud olen, näib münt hüppavat alati siis, kui regulaatoritelt tuleb hea uudis. Näiteks viimast rallit toitis teadmine, et kohe-kohe võtab Chicago börs bitcoini oma hõlma alla ja lubab futuuridega kaubelda. Ehk tundub, et bitcoin on saamas parketikõlbulikuks, kuigi regulatsioonide seisukohalt seisab savijalgadel.

Aeg-ajalt kõlavad Hiina ja teistegi riikide ähvardused asi ära keelata, aga kuna džinn on pudelist väljas, siis pigem on mindud seda teed, et kas tolereerida seda vaikimisi või seadustada see mingis ulatuses. Pealegi – kuidas sa keelad ära millegi, mille üle sul kontrolli pole?

Kriitikuid on bitcoinil omajagu ja paljud eksperdidki tunnistavad, et selles on omajagu mulli sees. Samas on sellega sama häda nagu börsidega: mull lõhkeb ikka siis, kui ise tahab, ja kas on mõtet turu tõusmist paar aastat, käed rüpes, pealt vaadata.

Igast krahhist üle saanud

Vaatasin korra, kuidas bitcoini investeerida saaks. Vahendusportaalidel pole häda midagi, aga mul on ikka meeles hirmujutud sellest, kuidas neid portaale kipuvad tabama ootamatud õnnetused, mis siis ka raha kaasa viia võivad. Eks neid münte saab ka mujal hoida ja kui ma mõne noore inimese appi paluksin, saaks ehk täiesti turvalise rahakoti loodud. Nii volatiilse vara puhul ei paneks ma kindlasti suurt osa oma rahast sinna alla – nii lööks mu portfell iga Hiina köhatuse peale kõikuma.

Vaatasin, et enne tänavust tõusu on bitcoin viimastel aastatel juba mitu krahhi üle elanud. Bitcoin tundub olevat nii asi iseeneses (ehk tal näib puuduvat otsene korrelatsioon teiste varade või majandusolukorraga), et kui vaimustus üle läheb, on mu raha läinud. See pole mingi Tallink, et heal ajal kõik sõidavad ja napp dividend jookseb ja halvad ajad tuleb investoril üle elada.

Selge on see, et fundamentaalanalüüsiga pole bitcoini puhul midagi peale hakata ja krüptoraha õiglast väärtust ei suuda välja arvutada ilmselt kõige vägevamgi. Mis siis jääb? Kauplemine?

Ajast, mil Alexander Elder mul külas käis, pole ka palju möödas ja ehk tasubki kauplemisnipid välja otsida ja marginaalse osaga portfellist bitcoiniga kätt proovida... See läheb minu portfellistrateegiast päris lahku ja tõsiseks kauplejatööks vaevalt piisavalt aegagi jätkuks. Aga seda, et oskaja inimene asjaga raha teenida võib, ei saa senise ajaloo põhjal kuidagi eitada.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt