Kuidas investeerimishirmust vabaks saada?
Ma ise alustasin investeerimisega võrdlemisi hilja, 35aastaselt. Tead ju küll, et peaks varem, aga hirmud hoiavad tagasi.
Hirmud pole mind tänasenigi lahti lasknud. See kajastub ka mu aktsiaotsuste tegemisel, paneb viivitama, kõhklema ja häid aktsiaideid ära põlgama. Ega ma seda häbenegi, sest päris emotsioonivabalt suudab investeerida ainult masin. Aga mul on mõni nipp, kuidas hirmudest üle saada ja ikkagi investeerida. Kui seda poleks, istuksin ikka veel hoiuse otsas, tootlust poleks ollagi ja terendav pensionipõlv tunduks väga tume.
Kas ettevõte tegutseb kasvavas sektoris?
Kas ettevõte ise on viimastel aastatel kasvupotentsiaali näidanud?
Mida teevad käive ja kasum?
Millised on põhilised suhtarvud?
Üks raskemaid asju, millest tuleb investeerimisel üle saada, on hirm raha kaotamise ees. Mänguriverega inimestel seda probleemi pole, aga kohusetundlikel säästjatel võib see hirm investeerimisisu üldse ära võtta. See on olukord, kus sada eurot praegu kontol tundub turvalisem kui Microsofti aktsias. Kes teab, kas see aktsia homme üldse olemas on? Mind aitavad kõige enam järgmised kontrollküsimused:
Mida ma 10 aasta pärast saada tahan? Kui vastuseks on, et tahan võtta välja sellesama 100 eurot, mis sisse panin, kuigi inflatsioon teda närinud on, siis ei ole investeerida tarvis. Aga ei taha ju! Pangakontol pole 100 eurol üksi mingit elušanssi. Ei tiksu talle kuskilt imeväel sente juurde, ei ole loota, et ta maagiliselt paljuneks. Ehk: pangakontol on ta ette surmale määratud. Hoopis teine asi on aktsiaturu või mõne muu investeerimisväljundiga: ajalugu ja statistika tõestavad, et sajalisel on siin rohkem kasvulootust. Ehk on abi, kui mõelda niimoodi, et raha kaotab ühtemoodi siis, kui ei investeeri, või siis, kui teed vale investeerimisotsuse. Aga viimase puhul on lootust, et sellest sajalisest saab siiski elulooma.
Kas kodutöö on tehtud?
Kui raha kaotamise hirmu tõke ületatud, tuleb kohe teine takistus: ei julge seda aktsiat ikka võtta, sest ei tea, kas ta ka hea on. Siin aitab ainult üks: õppimine ja korralik kodutöö. Ma pole ühtegi väärtpaberit uisapäisa ostnud: lisaks finantsnäitajatele tahan teada, kes ettevõtte taga on, kes on konkurendid, millised on tema võimalused ja ohud ja milline oleks tema puhul kõige hullem ja kõige parem stsenaarium. Tunnistan, et langen selle sammu juures liiga kergesti analüüsikuradi lõksu – hakkan iga väikest detaili taga ajama, nii et otsusteni ei jõuagi. Ega muud ei aitagi, kui tuleb ühel hetkel rusikaga lauale ja bilanss kinni lüüa, plussid-miinused kirja panna ja külma kõhuga otsus ära teha. Otsuse jätan tegemata, kui mul on tunne, et ettevõtte puhul on väga kaaluvaid punkte, mida ma mitte kuidagi oma oskustega hinnata ei suuda. Ega sest pole ka midagi katki – ega aktsiad maailmast otsa lõppenud pole.
Tulevikku ei näe keegi ja teoreetiliselt võib iga aktsia aastaga mitmekordistuda. Kui keegi oleks mulle 2017. aasta alguses öelnud, et Harju Elekter teeb aastaga 100protsendise tõusu, siis oleks see täiesti ebarealistlik tundunud. Kust võtab temasugune sellise turbo? Mille pealt? Aga Harju Elekter tuli ja tegi, sest kokku langes terve hulk erakorralisi asjaolusid.
Ja kui ma teengi viletsa otsuse? Siis jääb ainult üle öelda, et andsin kõik endast oleneva, aga ega ma jumal pole, et Apple´i arendustiimi käekäiku või Elon Muski tujusid Eestis suhtarve lugedes ohjata suudaksin. Küll kehtib minu kogemust mööda investeerimises laias plaanis siiski vana ütlus: see, kes aitab end ise, seda aitab ka jumal.