K-Komando juht: kes vastutab?
Rohkem kui 10 aastat tagasi olin töövanem ühel operatsioonil Tallinna lähedal. Ülesanne oli tabada narkodiiler koos ainega, mille ta pidi võtma metsast, peidikust.
Sellistele operatsioonidele iseloomulikult on kogu protsess väga muutuv ning dünaamiline. Harva, kui asjad toimuvad stsenaariumi „nagu tavaliselt“ alusel.
Lõpuks saime kinnituse, et aine on kahtlustatava autos. Ma ütlesin eetrisse „Võtame“, mispeale üritas minust eespool olev masin peatada vastu liikuvat kahtlustatava autot. Loomulikult läks asi lappama ning kahtlustatav sai põgenema. Saime küll tema autole kiirelt järele, aga tal õnnestus siiski metsa pageda.
Raamat: „Ülim vastutus“
Autor: Jocko Willink ja Leif Babin
Lehekülgi: 296
Kirjastus: Äripäev
Loe näidislehekülgi siit.
Rahune maha, vaata ringi, langeta otsus
Organiseerisime end kiiresti otsinguks, liikusime metsa, minuga eesotsas, kuid kahtlustatavat tabada ei õnnestunud. Hiljem selgus, et ta oli kukkunud kraavi ja roninud truupi ning me lihtsalt jooksime temast üle.
Et sellistes oludes edu saavutada, on vaja standardprotseduure: kuidas toimub õige olukorra tuvastamine, rünnaku loa saamine, rünnaku initsieerimine ning kinnipidamisprotseduuride teostamine. Need kõik olid meil olemas. Mis läks valesti?
Enne käsklust „Võtame“ oleksin pidanud ütlema „Alustame võtuga“, mis tähendab autode koondumist ning rünnaku positsioonile liikumist, ning alles seejärel lausuma „Võtame“. Liikusin esimeste seas kahtlustatava järele metsa ja jäin sinna väga kauaks. Tegelikult oleksin pidanud maha rahunema, ringi vaatama ning seejärel otsuseid langetama. Just nii, nagu seda kirjeldavad USA mereväe eriüksuse ohvitserid Jocko Willink ja Leif Babin juhtimisraamatus „Ülim vastutus“.
Tugevate privileeg
Mind sõna otseses mõttes piinas see operatsioon pea nädala. Analüüsisin pingsalt, mis läks viltu. Magada ei saanud ja ego oli surve all. Kuniks lõpuks tunnistasin: MINA EKSISIN, mitte keegi muu! Ja see oli omal moel vabastav ning julgustav. Julgus öelda iseendale, et mina vastutan, ja nii ongi!
Midagi jäeti selles raamatus siiski ka ütlemata ja see on üksteisest lugupidamine, austus. Seda ilmselt meelega, sest see jookseb katkematu niidina läbi absoluutselt kõigest, millest raamat räägib. Võime teistest lugu pidada, teisi austada – see on tugevate privileeg!
Raamat „Ülim vastutus“ on erakordselt kasulik lugemine igale juhile. See aitab eri juhtimistasandeid mõista ning loob arusaama, kuivõrd mitmetahulised on nende ees seisvad lähteküsimused, otsused ja mõttemallid.
Olgem aga hoiatatud! Seda raamatut ei ole võimalik rakendada enne, kuniks lugeja pole aru saanud esimesest, vastutusest rääkivast peatükist. Ka neljandat peatükki „Talitsege oma ego“ tuleb lõpuni mõista, et seda tarkust juhi töövahendina kasutada.