K-Komando juht: kes vastutab?

Organiseerisime end kiiresti otsinguks, liikusime metsa, minuga eesotsas, kuid kahtlustatavat tabada ei õnnestunud. Hiljem selgus, et ta oli kukkunud kraavi ja roninud truupi ning me lihtsalt jooksime temast üle.

Et sellistes oludes edu saavutada, on vaja standardprotseduure: kuidas toimub õige olukorra tuvastamine, rünnaku loa saamine, rünnaku initsieerimine ning kinnipidamisprotseduuride teostamine. Need kõik olid meil olemas. Mis läks valesti?

Enne käsklust „Võtame“ oleksin pidanud ütlema „Alustame võtuga“, mis tähendab autode koondumist ning rünnaku positsioonile liikumist, ning alles seejärel lausuma „Võtame“. Liikusin esimeste seas kahtlustatava järele metsa ja jäin sinna väga kauaks. Tegelikult oleksin pidanud maha rahunema, ringi vaatama ning seejärel otsuseid langetama. Just nii, nagu seda kirjeldavad USA mereväe eriüksuse ohvitserid Jocko Willink ja Leif Babin juhtimisraamatus „Ülim vastutus“.

Mind sõna otseses mõttes piinas see operatsioon pea nädala. Analüüsisin pingsalt, mis läks viltu. Magada ei saanud ja ego oli surve all. Kuniks lõpuks tunnistasin: MINA EKSISIN, mitte keegi muu! Ja see oli omal moel vabastav ning julgustav. Julgus öelda iseendale, et mina vastutan, ja nii ongi!

Midagi jäeti selles raamatus siiski ka ütlemata ja see on üksteisest lugupidamine, austus. Seda ilmselt meelega, sest see jookseb katkematu niidina läbi absoluutselt kõigest, millest raamat räägib. Võime teistest lugu pidada, teisi austada – see on tugevate privileeg!

Raamat „Ülim vastutus“ on erakordselt kasulik lugemine igale juhile. See aitab eri juhtimistasandeid mõista ning loob arusaama, kuivõrd mitmetahulised on nende ees seisvad lähteküsimused, otsused ja mõttemallid.

Olgem aga hoiatatud! Seda raamatut ei ole võimalik rakendada enne, kuniks lugeja pole aru saanud esimesest, vastutusest rääkivast peatükist. Ka neljandat peatükki „Talitsege oma ego“ tuleb lõpuni mõista, et seda tarkust juhi töövahendina kasutada.