Nõnda paisub mull

Raamatus „Arutu õhin“ vaatleb Nobeli auhinna laureaat Robert J. Shiller teaduslikus võtmes tegureid, mis põhjustavad spekulatiivsete mullide teket – arutut õhinat, nagu ta ise seda nimetab. Selle esmatrükk ilmus kõigest viis päeva pärast tehnoloogiamulli tippu 2000. aasta märtsis. Sellest sai kiiresti New York Timesi bestseller, ühelt poolt ajastuse, teisalt aga efektiivse turu hüpoteesi kriitika tõttu.

Efektiivse turu hüpoteesi järgi kajastab aktsia hind kogu ettevõtte kohta teadaolevat informatsiooni ning seetõttu ei ole võimalik teenida turust paremat tootlust. Shiller vaidleb väitele vastu, öeldes, et efektiivse turu teooria ei seleta, miks võib aktsiaturg olla vahel pikalt ja tugevasti vääralt hinnastatud.

Raamatu teine, elamuhindade buumile keskendunud trükk ilmus aastal 2005 ning kolmas, äsja ka eesti keeles ilmunud nn normaalsuse buumi käsitlev trükk aastal 2015. Shiller arutleb, kuidas me oleme väikeste intresside keskkonnas sattunud olukorda, kus tootluse otsinguil ei olegi investoritel aktsiate ostmisele arvestatavat alternatiivi. Ta analüüsib mullide teket ning lahkab üksipulgi nende kultuurilisi, tehnoloogilisi ja psühholoogilisi tegureid, üritades neid ratsionaliseerida.

Shiller defineerib mulli olukorrana, milles hinnatõusu uudised kannustavad investorite entusiasmi aktsiate ostmisel sedavõrd, et tekib teatav psühholoogiline epideemia: head uudised meelitavad turule uusi tegijaid, kes jagavad oma õnnestumisi järgmise laine investoritega. Edu ei jää ka meediale märkamata. Ja nõnda paisubki mull. See loogika kehtib igasuguse spekulatiivse turu puhul.

Ise mullis olles ei ole alati lihtne aru saada, milline võiks olla hinnatase ajaloolises perspektiivis ja pikemas vaates. Varaklassid on aeg-ajalt nii üle- kui ka alahinnatud. Pikemaajalisi indikaatoreid vaadates on lihtsam aru saada, kus me hetkel oleme.

Just sel põhjusel on Shilleri tähtsust majandusajaloos raske alahinnata. Ta on loonud mitu majanduse hetkeseisu hindavat indikaatorit, mis pakuvad pikemat perspektiivi. Olgu selleks näiteks tsükliliselt korrigeeritud aktsia hinna ja kasumi suhtarv (CAPE) või üheskoos Weissi ja Case’iga loodud Case’i-Shilleri elamuhindade indeks, mis mõõdab kinnisvarahindade liikumist. Shiller ja tema kolleegid ei ole aga jäänud üksnes teoreetilisele tasandile, vaid on hoolitsenud sellegi eest, et investorid saaksid futuuriturul indeksite liikumisest kasu lõigata.

Soovitan investeerimisraamatute klassikasse kuuluvat raamatut lugeda kõigil, kes tunnevad huvi aktsiaturgude psühholoogia vastu.