Anname Euroopa rikastele rohkem kui vastu saame

Neivelt tõstis esile CEED Institute'i viimase uuringu, mis näitas Euroopas nn uute ja vanade riikide vahelist migratsiooni.

Migratsioon on Eesti jaoks kahjuks miinuses, mis tähendab, et siit lahkub inimesi rohkem, kui naaseb. Raskemas olukorras on naabrid Läti ja Leedu. N-ö võitjate ringist leiame Soome ja Rootsi ning Euroopa suuremad majandused nagu Suurbritannia, Saksamaa ja Itaalia.

Kuigi Eesti on nn Uuest Euroopast Vanasse lahkujate seas oma 5,7 protsendiga elanikonnast keskmike hulgas, siis ligi 10 protsenti oleme kaotanud tööjõust ehk majanduspotentsiaalist. Vastu oleme saanud Euroopa toetusi ligi 4 protsenti SKPst. Ettevõtluse loogikasse tõlkides tähendaks see, et investeering on toonud korralikku kahjumit.

Äripäev hindab Neivelti ideed, et saldo parandamiseks tuleks küsida lisaraha Brüsselilt nn kompensatsioonina, ebareaalseks. Selle asemel, et loota teistele, peaks Eesti lahendama probleemi, kuidas vähendada väljarännet ja suurendada sisserännet.

Üks võimalus oleks tõsta Eesti ligitõmbavust nii kohalikele kui välismaalastele, muutes siinset elamise ja töötamise keskkonda. Kirjutasime eelmisel nädalal kolmest probleemist, mille uus valitsus võiks kirjutada koalitsioonilepingusse ja sellega tegelema hakata. Probleemide seas olid tööjõumaksud, millele pakkusime lahendusena sotsiaalmaksu lae kehtestamist, et soodustada kõrgepalgaliste töökohtade teket. See aitaks hoida kohalikke talente kodus ning tuua välismaised eksperte siia tööle.

Maksukeskkonna muutmise kõrval tasuks sügavamalt tegeleda migratsioonipoliitikaga, mis praegu langetab Eesti konkurentsivõimet. Peaksime suurendama sisserändekvooti, sest pikas perspektiivis jääb Eestis vananeva rahvastiku tõttu tööealisi vähemaks, mis omakorda aeglustab majanduskasvu. Neivelt tõstab esile näiteks Suurbritannia, kus Euroopa Liidust pärit immigrandid maksid viimase kümne aastaga riigikassasse 20 miljardit naela rohkem, kui nad sealt vastu said.

Migratsioonipoliitika muutmisel võib tekkida soovitule vastupidine reaktsioon, kus Eestisse hakkavad tulema pigem nn õnneotsijad, kes ei huvitu niivõrd töötamisest, vaid raha teenimisest väiksema vaevaga. See annaks põntsu toetuste süsteemile, sest siis tuleks ressurss suunata algselt plaanitust mujale, näiteks rohkem ümberõppele.

Samuti ei pruugi sisserännanute lõimumine kulgeda Eestis valutult, vaid vastupidi: meie kultuur, väärtushinnangud ja isegi ilmastik võivad olla teatud rahvustele nii vastumeelsed, et nad ei soovi tulla või jäävad Eestisse vaid lühikeseks ajaks.

Õnneotsijate asemel töökate suunamiseks tuleb teha eeltööd nendes piirkondades ja nendele inimestele, kellel on Eesti elanikega rohkem sarnasusi kui lahkhelisid. Head näited on tänavu Eesti noore teadlase preemia pälvinud pärslanna Lili Milani ja Molycorp Silmeti juht ameeriklane David O'Brock-Kaljuvee. Mõlemad on Eestisse tulnud tipptegijad, kes tahavad ja suudavad siin tuua lisandväärtust nii endale kui ka riigile.

Mitmed ettevõtjad, kes ei tegutse ainult Eestis, vaid ka teistes riikides, on öelnud, et rahvusvaheline kogemus tuleb töötajale ja organisatsioonile kasuks. Seega võiks erineva kogemusega inimeste kaasamine aidata ettevõtetel tõhusamalt siseneda välisturgudele.