Kreeka kriisiga on palju kaalul

Võla teema ongi üheks suurimaks takistuseks Kreeka jaoks lahenduse leidmisel. IMFi juht Christine Lagarde kordas äsja, et Kreeka majanduse jalule saamiseks ei piisa üksi struktuursetest reformidest, mis on kahtlemata hädavajalikud. Vaja on ka võla vähendust. Sama kordas Kreeka peaminister Alexis Tsipras kolmapäeval Euroopa Parlamendis – kreeklased vajavad tunneli lõpus valgust.

Just seda valgust tunnelis on nimetatud üheks teguriks, miks Lätis ja Eestis kärpekuur õnnestus – inimestel oli lootus, et asjad lähevad ühel päeval paremaks. Meile oli n-ö väljumisstrateegia euro käibele tulek, kõlagu see pealegi paradoksaalselt. Kreeklased valgust ei näe ja nii on arusaadav ka referendumi tulemus. Häda ja viletsus, millega „ei“ korral ähvardati, on paljude jaoks juba käes. Töötus 25%, majandus 2007. aasta tipust kahanenud 27%, pensione on kärbitud 40%, raha majanduses ei liigu, investeeringuid ei tehta. Surnud ring.

Kreeka partnerid ei taha võlakergendusest kuuldagi. Ehkki ammu on selge, et küsimus on vaid selles, kuidas need maksmata jäävad. Kui tuleb parinal pankrot ja eurost kukkumine, jääb kreeditoridel kõik saamata. Kui oleks järgitud IMFi soovitust ja 30% võlast maha kantud, saanuks 70% veel kätte. Kreeka valitsus tahtis tagasimaksed siduda SKP kasvuga. 

Poliitikud pole avalikkust harinud, miks võlavähendus võiks olla mõistlik ja majanduslikult möödapääsmatu. Saksamaagi eelistab mitte mäletada, et riik sai 1953. aastal suure võlakergenduse, et majandus toibuks. Berliin saab jäikust lubada – tugev majandus elab Kreeka krahhi üle. Kui see aga eurosse mõra lööb, kannatame kõik. Eriti väikesed riigid.

Ajalehe Financial Times 1946. aastal sündinud kolumnist Martin Wolf on ilmas mõndagi näinud. Ehk tasub kuulata tema hoiatust, et Kreeka rahaliidust välja põrutamine muudab liidu „hirmutavalt hapraks“. Kreeka näide ei pruugi teisi riike distsiplineerida, vaid ergutada poliitikuid lihtsamat devalveerimise teed minema. Turud võivad hakata spekuleerima suure võlakoormaga riikide vastu nii, nagu juhtus juba 1990ndate alguses. Siis lagunes koost euro nn prototüüp, mis kujutas endast seotud vahetuskursside süsteemi. Euro peamine erinevus sellest on, et rahaliiduga liitumine on pöördumatu.

Tundmatu risk

Turgude rahust on vara veel midagi välja lugeda. Või poliitikute kinnitustest, et rahaliit on Kreeka lahkumise vastu kindlustatud. Kuidas tegelikult on, näitab elu.

Ootame Euroopa poliitikutelt Eestist Kreeka ja Saksamaani allesjäänud ülinappide päevade jooksul veel kannatlikku tööd ja pingutust, et lahendus sünniks. Seda me ootame, mitte solvumist ja sõnavalinguid Kreeka vasakradikaalse valitsuse amatöörliku poliitika pihta. Selleks on kaalul liiga palju.