Sellisest rammusast lehmast on loomulikult raske loobuda. Lisaks võib erastamise käigus selguda veel kes teab mida võimuerakondade kohta, küllap seepärast räägib ka Michal praegu mitte erastamisest, vaid juhtimise ümberkorraldamisest. See viimane mõjub küll pigem tähelepanu kõrvalejuhtimisena. Mis tähtsust on juhtimissüsteemil, kui pult jääb samade inimeste kätte!
Nö Michali plaan on tegelikult valdavalt
Erkki Raasukese oma, kes kaks aastat tagasi majandusministri nõunikuna riigifirmade reformimise kavaga välja tuli. Raasuke, kelle jaoks oli esimene küsimus mitte valdusfirma loomine, vaid hoopis omandisuhted, on juba ka öelnud, et Michal alustab valest otsast.
Riigile kuulub üllatavalt palju ettevõtteid
Raasuke tunnistas kaks aastat tagasi riigifirmade tegevuse analüüsi koostamise järel, et teda üllatas, kuid palju firmasid õigupoolest riigile kuulub. „Ma ei osanud arvata, et riigiettevõtted moodustavad kogu majandusest sedavõrd kaaluka osa – riik on 27 äriühingu ainuomanik, lisaks kuulub riigile osaliselt veel 11 äriühingut,“ seisab Raasukese koostatud ülevaates.
Riigifirmade kaalukuse puhul pole nüüd, kaks aastat hiljem, suurt midagi muutunud. Midagi pole paraku muutunud ka nende juhtimises. Ikka on seal oluliste erakondade need esindajad, keda partei on vajalikuks pidanud sinna suunata. Ja nagu näha Michali väljaütlemistest, siis on raske nendest mõnusatest toolidest loobuda.
Riigifirmadele valdusfirma loomisest on vähe. Välja ei tule vahetada mitte juhtimissüsteem, vaid selles süsteemis ringlevad inimesed, mida aitab teha erakapitali kaasamine. Siis lõppeks olukord, kus kõik nõukogu liikmed on nö omad joped, riigifirmade nõukogud on vaikivate kokkulepete alusel võimuerakondade vahel ära jagatud justkui omalaadsed kompensatsioonimandaadid. See, mis viimastel päevadel on avalikkuse ette jõudnud, on piisavalt hull, et riigifirmade tegevus juppideks lahti võtta, ära õlitada ja uutmoodi kokku panna.